teisipäev, 31. jaanuar 2017

10-kuune laps ja tema väike kaal

Et siis 3 kuud tagasi sai kirja pandud viimased mõtted... 8-ndal kuul käisime taas arstil, ent siis ei öeldud meile miskit. Juurde võttis kuuga 300g. Lühike jutt, et võtab ju juurde ja on terve.

Siis me ei käinud vahepeal, kui alles, kui 10-kuuseks sai. Kaal hetkel 7.910kg. Ja küll siis hakkas jälle pihta, et võiks ikka rohkem juurde võtta, palju ta sööb jne jne. Appi. Appi! Mine apteeki küsi alla aastasele mõeldud vitamiine, et ehk saab b-grupi vitamiine lisaks. Läksin põlema. Mille järgi öeldakse, et tal vitamiine lisaks on vaja?

Tegelikult kestis meie vestlus veel pikalt, sest mul viskas nii üle. Mu laps on terve, rõõmus ja areneb ilusti. Miks peame näpuga järge ajama, et kõik lapsed keskmist kaalu oleks?

Määrati vereproov, mille esmaspäeval ära tegime ja täna helistasin, et vastuseid saada. Kõik korras. Hemoglobiin korras.

Ei oskagi rohkem midagi öelda. Mu vanem poiss kaalus aastaselt 8,550 kg ja ilmselt jõuab ka pisem aastasena samasse kaalu.

kolmapäev, 19. oktoober 2016

Imetamine. Kaaluprobleemid 2

Eile möödus 2 nädalat, mil viimati külastasime pisikesega arsti. Meil oli siis vaja taas sammud seada arsti juurde, et teha kontrollkaalumine.

See oli kummaline visiit, selline tunne a) kas arstil oli juba suva või b) jõudis tõdemuseni, et midagi siin drastiliselt küll ei muutu, kui meid iga 2-e nädala tagant tagasi kutsuda.

Läksime kabinetti sisse, küsiti, et kuidas meil läinud on. Õde tuleb puhkeruumist ning ütleb, et täna on meil ainult kaalumine. Riietan last lahti. Arst uurib, et kas olen lapse söömisega rahul. Vastan, et ta sööb nii nagu kogu aeg söönud on. Lähme kaaluma. 7,020kg. 2-e nädalaga +100g. Ja ma olin valmis selleks, et tuleb jälle rahena seda juttu, et oi see on vähe, hakka ikka piimasegu andma..Sest seda ma ometigi 2 nädalat teinud pole. Aga ei..Ei.

Arst rääkis, et laps on ju juurde võtnud, oleme sellega rahul. Ta on rõõmus, aktiivne, areneb ilusti. Kohtume siis kuu aja pärast.

Selline jutt..Nüüd. Äkki. Mis just juhtus?

Sel korral ei küsitud kas saab rinnapiima või piimasegu või äkki mõlemat. Uuris ainult, et kas laps on mingite toitude suhtes ka valiv..

Ja siis me lahkusime.

Kirjutasin paarile imetamisnõustajale veel meie olukorrast, et näha mis arvatakse.

Noh..Jah...Üks nõustaja, kes ka esimeses kirjas arvas, et laps siiski ei saa piisavalt piima, et peaks piimasegu juurde andma, arvas ka nüüd, et siiski peaks piimasegu juurde andma. Või siis tõstma püreede koguseid. Samas ei öelnud nõustaja, et peaksin rinna andmisest loobuma, pigem, et küll kunagi saab piimakogust suurendatud. Kuna?

Lisasin 2 nädalat tagasi menüüsse kolmanda püreekorra. Sööb päevas kokku ligi 200g püreesid. Lisaks olen praktiliselt nädal tihedamini rinda andud, nii 1-2h tagant. Unedest ei ärata teda kunagi. Magab palju magab ja ärkveloleku ajal pakun tihti süüa.

Kui see kõik pole oluliselt kaalu tõstnud, siis mina ei tea kuidas teisiti veel piimakogust tõsta...

Samas teine nõustaja ütles, et kui arst midagi ei öelnud, siis on kõik korras. Jätkage samas vaimus.

Keeruline.

esmaspäev, 10. oktoober 2016

Üks suur kaaluprobleem. Imetamine.

Kirjutan seda lugu siin selleks, et ehk on kunagi kellelegi abiks. Ma ise üritasin leida sarnase murega inimesi, kuid väga vähe kirjutatakse sellistest asjadest.

Nüüdseks on mul juba 2 last. Väiksemaga on hakanud pihta samad murekohad, mis ka vanemaga. Siiski väikeste erinevustega.

Nüüdseks on pisem põnn peagi saamas 7.kuuseks.

Pool aastat on põnn olnud rinnapiimal.

Esialgu oli kõik kena. Põnn võttis ilusti juurde. 1.elukuul +1kg, 2.elukuul +600g, 3.elukuul +500, 4.5.elukuu +380g. Ja siis hakkas pihta... Arsti arust natuke vähevõitu tõusnud see kaal. Hakake lisatoitu andma. Okei. Hakkasin.

5.elukuul +270g. Ikka vähe. Ikka vähe. Iga 2 nädala tagant hakkasime kaalu kontrollimas käima. Kohutav. Samamoodi oli ju ka vanema lapsega. Ainus vahe on selles, et vanem laps oli täiesti pudelilaps.

Igatahes, pidev stress ja ülemõtlemine. Miks? Mis ma valesti teen? Kas mu lapsel on midagi viga? Miks ta nii vähe kaalub?

Uuel arstivisiidil hakati rääkima, et ehk peaks vereproovi tegema. Järgmine kord otsustame selle vajalikkuse. Aga äkki hakata piimasegu lisaks andma? Vastasin, et lapsele ei meeldi ning keeldub piimasegust. Olin paaril korral proovinud. Ei tulnud sellest midagi välja.

2 -e nädala pärast siis jälle kaalumas. +160g. Arst mainis ära, et see on siiski vähe. "2 nädala pärast kaalume jälle, ei juhtu vast midagi hullu selle 2-e nädalaga. Siis vaatame kas ja kuna vereproovi teeme.", rääkis arst. Muidugi küsiti igal uuel kaalumisel minult, et mida laps sööb, palju, kui tihti. "Kaua rinnal on?" "Kuskil 5 minutit." "Oi, see on vähe, peaks ikka kauem olema!" Kus on kirjas kaua üks laps peab sööma?!!?

Järgmise 2-e nädala möödudes oleme jälle täpselt samas kohas. Arsti kabinetis. Kaalumas.
+20g. Okei, nüüd hakkasin ma ise ka juba muretsema. Ta pole 2-e nädalaga pea üldse kosunud. Miks?
Isegi 6.kuu vaktsineerimine jäi ära, kuna muretseti, et ehk on midagi lapsega korrast ära. Tehti vereproov. Paluti ka viia uriiniproov. Alles peale vastuste saamist otsustatakse vaktsineerimine. Seni aga istu ja oota. Istu, oota ja mõtle, mis nüüd valesti on...

Peale seda arstivisiiti tekkis minus kohutav süütunne. Süütunne sellepärast, et ehk hoian oma last näljas. Ei saanud vanemat last imetada, kuigi soovisin. Pisemaga sain nii palju hakkama, et ta edukalt rinnast sööma hakkas. Nüüd aga... Nüüd aga oli tunne, et olen jälle midagi valesti teinud.
Seega pakkusin nädala jooksul aeg-ajalt lapsele ka piimasegu. Muidugi puskles ta esialgu vastu. Talle ilmselt ei maitsenud. Endal peas mõtted, et tahtsin ju aasta imetada..Hea, et pool aastatki sai! Ehk olen olnud nii egoistlik oma sooviga aasta rinnaga toita, et pole mõelnud kuidas see lapsele mõjub. Ei võta ju kaalus väga juurde. Olen teda näljas hoidnud?!?

Siinkohal märgin ära, et laps polnud poole aasta jooksul kordagi näljast röökinud. Alati rõõmus ning rahulik laps. Seepärast ei näinud ka alguses mingit probleemi. Aga äkki oleksin pidanud märkama?

Niisiis..Viimaks, suure punnimisega hakkas lapsele piimasegu maitsema. Aga ma ei andnud kogu aeg piimasegu. Nädala jooksul oli päevi, mil ta sai vaid rinda, oli päevi, mil sai vaid piimasegu. Ning oli ka päevi mil sai esialgu rinda ja seejärel kohe piimasegu.

Möödus nädal ning me olime taas arsti kabinetis. Kaalumine. +370g. NÄDALAGA. Muidugi hakati kohe kiitma, et tubli ja et ilusti juurde võtnud. Aga kordagi ei tekkinud kellelegi mõtteisse, et kas nädala jooksul nii palju korraga juurde võtta pole palju? Ei vaevalt. Ilmselt tekitas järsu kaalutõusu piimasegu lisamine menüüsse.

Muidugi kui ütlesin arstile, et laps sööb pudelist kuskil 50ml tavaliselt, harva ka 100ml. Seda oli vähe. Vähe..Nojah, aga kas keegi kuulis, et ta saab ka enne rinda ja siis piimasegu? Ja siis on vähe..Kas ma pean tal pudelit suus hoidma, kuni ta oksendama hakkab? See ei ole ju normaalne..

Arsti soovitus oli, et minna täielikult piimasegule üle. Laps ilmselt ei saa rinnast piisavalt kätte ja mõnuleb vaid. Khmm. Ma ei saaks seda küll väita. See 5 minutit, mis ta rinnal on olnud, ta siiski neelatab pidevalt, muidugi pausidega, aga neelatab ikkagi. Absurd. Ma ei osanud midagi öelda.

Lapse proovid olid kõik korras. Rauanäit 117. Mis iganes see ka ei tähendaks. Arst mainis, et tema vanuse koht normis. Rauda juurde pole vaja anda.
Aga einoh..2-e nädala pärast ju jälle kaalu kontrollima. Hoiame ikka silma peal. Ausalt..Mul on nii kõirini. Muidugi ma tahan, et mu lapsega oleks kõik hästi ja hoida silma peal..Aga samas..Proovid korras, laps on rõõmus, äkki jätaks nüüd rahule? See on siiski nii suur stressiallikas...Pidev muretsemine. Sest ka toitmise jälgimisel tekib paratamatult tunne, et nüüd vist ei söönud piisavalt. Liiga vähe. Appi, ta ei võtagi nii juurde ju!

Rääkides paari inimesega mida arst oli soovitanud...Ajendas see min kirjutama imetamisnõustajale. Ja kohe mitmele, sest ma ei olnud kindel kas keegi vastab. Üks viiest äkki ikka vastab. Ma eeladsin, et kui nüüd imetamisnõustaja konkreetselt ütlebki mulle, et jah, rinnas pole piisavalt piima ja mine üle piimasegule..Mis mul muud üle jääb. Teen, mis tegema peab. Peaasi, et laps süüa saaks.

Aga...

Aga ei. Sellist vastust ma ei saanud.

Esimene imetamisnõustaja, kes vastas, ütles kohe, et arsti soovitus on väga ebaprofessionaalne. Lisades, et kui arst mulle selliseid soovitusi andnud poleks nagu andis, poleks ma sellises seisus ka nagu olin tol hetkel. Pidas ta ka silmas mu kirjutatut selle kohta, et arvan, et laps hakkas liialt vara ka lisatoitu saama. Mu sisetunne oli lihtsalt selline.

Ta andis mulle nõu kuidas laps tagasi rinnale saada. Selleks pidin kohe ära jätma pudelist piimasegu andmise. Tol hetkel, kui temalt vastuse sain olin juba eemaldanud piimasegu lapse menüüst, kuid laps streikis päev otsa. Väga vähe sõi ja justkui jälestas rinda. Pidev röökimine lapse poolt. Ise ilmselt näljane, aga ei tahtnud rinnast süüa. Samuti magas ta too päev väga kehvasti. Kuid püüdsin mitte alla anda ja piimasegu anda.

Enamasti kõigi imetamisnõustajate nõuanded ja jutt ühtis, olid vaid üksikud erinevus. Näiteks soovitas üks koheselt piimasegust loobuda, teine aga ütles, et see pole ehk koheselet võimalik ja tuleb päeva jooksul mõned korrad piimasegu anda.
Mulle kirjutati ka sellest, et SIET nõustajad (UNICEFi ja WHO koolitusega) arvutavad lapse kaaluiivet esimesel 6 elukuul keskmisena- kõigi kuude iibed jagatakse kuude arvuga. Saadud keskmine peaks olema vähemalt 500g kuu kohta.
Samuti sain aru, et ka mu lapse kaal 4.5. kuuselt oli väga hea, et mitte nii vara lisatoitu anda. Aga nagu mulle kirjutati, ei saa mõelda sellele, mis juba tehtud.

Kirjutan siia mõned soovitused, et last tagasi rinnale saada ja üldse beebi toitumise kohta ja ka lihtsalt mõningaid tarkusi. Mu laps streikiski ühel päeval kohutavalt. Järgneval päeval oli olukord juba tunduvalt parem ning ülejärgmisel päeval oli laps juba väga ilusti rinnal. Üks imetmisnõustajatest ütleski, et selline streik võib kest 1-2-3 päeva. Tuleb vaid vastu pidada. Esimesed 24h on kõige hullemad.
  1. Suure mure korral piimasegu anda, kuid seda vaid kruusist ja köögiviljapüree juurde joogiks
  2. Ka puhast vett pakkuda joogiks vaid kruusist.
  3. Suurendada lisatoidu kogust. Kalorsuse tõstmiseks lisada püreele pool teelusikat külmpressitud õli.
  4. Anda iga päev putru 50-70g.
  5. Kui 2 toidukorda on sellises mahus sisse viidud, võiks mõelda kolmandale lisatoidu korrale.
  6. Last tuleb võimalikult tihti rinnale panna, ent ei tohi teda sundida.
  7. Lapse söömise kiirus sellises vanuses pole oluline. 5 minutit on piisav. Ka 3-4 minutit on piisav. Pigem anda rinda tihedamini ja ka siis kui tahket toitu anda. Tihedam rinnale panek muudab piima rasvasemaks.
  8. Kui laps väga protestib võib püüda imetada unist last või toita pimedas ja vaikses ruumis.
  9. Rinna pumpamine stimuleermiseks, kui tundub, et laps piisavalt tööd ei tee, on hea mõte. Pumbata tunde järgi päeva jooksul paar korda, kui laps on vähem rinda imenud.
  10. Kaaluiive langeb seetõttu, et laps kasvab suuremaks ning suurem laps vajabki lihtsalt rohekm energait oma kehamassi kasvatamiseks. See on loomulik protsess. Samuti kasvab energiavajadus kui laps hakkab liikuma. Kaaluiive aeglustubki kõigil umbes siis, kui lapsed jõuavad ligi 6 kg kehakaaluni.
  11. Öine toitmine on selles vanuses täiesti normaalne ja vajalik.Öise toitmise ära jätmine võiks tulla päevakorda umbes 10 kuu vanuses, aga paljud lapsed jätkavad sellega ka veel teise eluaasta alguseski. Ja kuna enamasti imevadki öösel lapsed rinda paremini, tuleb seda ära kasutada. Kuna ka sellises vanuses lapsed tunnevad suurt huvi maailma vastu ega taha väga söömisega tegeleda, siis tihtipeale nad ka korvavad öise söömisega oma päevased puudujäägid.
  12. Kui laps sööb putru parema meelega, võib pudrule lisada köögivilju, mis aitab seedimist parandada.
  13. Tavaliselt mõjutab kaaluiivet positiivsemalt just sagedasem toitmine, sest siis püsib hormoonide tase, mis piima tekitavad ema kehas kõrgem.
Lisan siia paar lõiku ühest kirjast:
"Kahtlemata viimase nädala iive on põhjustatud piimasegust, aga kas see on nüüd siis adekvaatne toitmine? Minul jääb küll kahtlus, et ei ole- iive on nädala kohta väga suur.
 Kogemused on näidanud, et perearstide suhtumine madala kaaluiibega lastesse on hästi erinev. Mis nüüd edasi? Kui nüüd hakata taga ajama seda, mis eelmistel kuudel justkui "puudu" on jäänud, võib tulemuseks olla lapse metaboolse tasakaalu rikkumine ja kahjuks kaob ära ka midagi hästi olulist, mida tänapäeval kasvõi ülekaalulisuse vältimiseks vajalikuks peetakse- süüa tuleb siis, kui on nälg. Rinnalastel on see protsess hästi tasakaalus.
Pudelilapsed aga saavad süüa pigem normi järgi ja kui lubada neil isu järgi süüa, siis suure tõenäosusega soovivad nad liiga palju."

"Kõigepealt oleks hea lõpetada muretsemine oma lapse kaalu pärast. Kas Sina emana suudaksid seda? Teisel elupoolaastal ei ole kaalutõus kui selline lapse jaoks enam esmatähtis ja keskenduda tuleks võimalikult adekvaatsele toitmisele."

 "Sina oled ema, ainult Sina saad vastutada (ja võtta vastutuse) oma lapse toitmise eest, arvestades nende teadmiste ja oskustega, mis Sul on ning selles olukorras, mis on hetkel kujunenud. Meil teistel (ka perearstil) ei ole õigust Sinu otsust vaidlustada."

Paraku see mitme imetamisnõustajaga suhtlemine tekitab kohati ikkagi mõtteid, et mis siis ikkagi edasi saab, kui kaal ei tõuse või lausa langeb. Sest üks nõustaja ju väitis, et nüüd võib isegi negatiivne kaaluiive tekkida. Sama teine ütles, et sellise kaaluga laps võiks siiski ikka juurde võtta. Samas ütles üks nõustaja, et ei soovita piimasegu üldse, pigem tihedamini imetada.

Meie kaalusaaga jätkub nii või naa. Peagi lähme jälle arsti juurde, eks siis saame teada palju juurde on võtnud või kas üldse. Endal on küll selline kahtlane tunne, et mis siis kui... Ja mis siis edasi saab? Siiski tahan last edasi imetada.

neljapäev, 2. juuli 2015

See miski, mida ei saa enam kunagi tagasi

Mind tabavad tihtipeale öösiti just voodisse magama heitnuna igasugu mõtted, mis vajavad natuke pikemat juurdlemist ja mis siis viivad mind ka üsna sügavale asja tuumani, mida vahel on tavaelus endale raske tunnistada miks kõik nii on nagu on. Või siis ei suuda enam tavarutiinis eristada oma mõtete sügavamaid tähendusi.

Ainult, et hommikuti või noh, uuel päeval, kui oleks vaja see kogu mõttekäik kirja panna, siis pole pooltki nii häid sõnu, nii sügavamõttelist sisu nagu oli öösel oma peas. Kunagi kirjutasin öösel oma mõtteid ülesse, et hommikul oleks kõik kenasti olemas.

See miski, mida ma taga nutan on ehk mu noorus. Seda on nii imelik mõelda, kuna ma ei ole veel nii vana, aga vaadates ringi kuidas hetkel maailm toimib ja inimesed käituvad, siis jah, ma olen vististi ajast maha jäänud ega taha seda omaks võtta.

Või tegelikult...Ma jõudsin eile kuidagi järelduseni, et noorus on üks asi, aga ehk on nüüd asi selles, et on liialt palju kohustusi. Ja ma ei pea silmas last, kuigi tema on ka üks suur kohustus. Kõik see iseseisev elu on üks paras suur kohustus. Kõik see suur vastutus mis kaasneb oma isikliku majapidamisega. Kõik. Ja kellegi teise õlule seda ju veeretada ei saa. See ongi nüüd see, mida igatsesid alaealisena taga? See täiskasvanute elu? Noojah..Päris nii need lapsed seda elukest ikka ette ei kujuta. See on midagi palju keerulisemat. Muretsemine, vastutus, töötamine, hoolitsemine.

Ja ma mõtlengi, et ehk olid ka kõik need mulle seatud piirangud head. Mitte, et need siis mulle meeldinud oleks. Aga nüüd käi ja ole kus tahad, kui kaua tahad, tee mis tahad. Keegi ei keela. Keegi ei ütle, et oled sel kellaajal kodus ja punkt.

Ma ei oska seda seletada, ent tundub siiski midagi taolist olevat nagu ikka see, et keelatud vili on magus. Nüüd pole midagi keelatut. Nüüd on kõik käega katsutav ja tavaline ja üldsegi mitte nii huvitav.

Eladki oma tavapärast rutiinset elu. Oma igapäevaste kohustuste ja tegemistega. Ja miski ei näi enam nii huvitav ega põnev. Kõlab üsna dramaatiliselt. See ongi see igav täiskasvanute elu.

kolmapäev, 1. juuli 2015

1st big bithday

Ja nüüd täna ongi see suurepärane tähtis päev mu pisipõnnil käes! Hakka või nutma ja kohe hakkan ka... Jah...Ei suuda uskuda, aga mis siin ikka enam uskuda, et juba on aasta läinud mööda, ilma et oleks jõudnud väga tähelepanu pöörata. Aga nii on see pea kõigega. Viimasel ajal mööduvad aastad nagu ma ei tea mis, endagi sünnipäev hakkab jälle aina rohkem liginema.

Eelmisel aastal samal ajal oli ka suhteliselt pilvine ja viimaks sadas ka täie mõnuga paduvihma. Ja on oi-oi kui palju pisiasju, mida eelmisest aastas meenutada. Aga ma ei hakka seda siin küll tegema. Mu põnn magab ka hetkel õndsat und, mis on üsna uskumatu, et nii kaua magab..Ilmselt kavatseb ärgata täpselt 8.50?

pühapäev, 28. juuni 2015

Uute sõprussuhete loomine

Kord sai arutatud uute tutvuste leidmise või loomise teemal.

Kas tõesti on probleem vanuses (24 on tõesti tapvalt vana juba) või selles, et endal on ikkagi selline vaikne pereelu ega taha väga mingit möllu. Üsna jube on vahel mõelda, kui keegi mu oma sõpradest mainib, et kohtus selle uue ägeda inimesega ja tahaks mulle tutvustada. Alati tuleb hirm peale, et... Et noh, ei viitsi...Kõik see rohmakas algus, ebakindlus, ei tea millest rääkida ja kas see uus on üldse minu masti inimene?

Kooliajal oli jah maru lihtne tutvusi leida ja luua kauakestvaid sõprussuhteid. Nüüd kus pole käinud oma 5 aastat koolis... Jah, natuke tekitab hirmu mõte sellest, kui peaks kuskile suurde seltskonda minema ning konutama üksinda nurgas, sest ei julge või ei oska kuidagi teistega suhelda.

Samamoodi on ka siis, kui vahetad töökohta. Ikka mõtled, et kuidas seltskonda sulandud, kas saad kõigiga läbi või tekib kellegagi mingi konflikt, sest alati ju ei sobi kõik isiksused kokku. Kas tekib ka uusi häid sõpru? Või on praeguseks juba tõeliste sõprade ring suletud?

Samas arvan endiselt, et kõigiga ei tekigi seda miskit, mis teid ühendab. Seda tunnet, et tema on minu inimene. Kas see polegi siis mitte tõelise ja kauakestva sõpruse saladus?

laupäev, 27. juuni 2015

Siiber

Mul on tõsiselt kõrini sellest, et mina pean kogu aeg teisi mõistma. Kuulama igasugu vabandusi. Pean kõigega leppima. Huvitav küll kuna panevad teised end minu olukorda ja mõtlevad sellele, mis tunne mul on?? Kuna tuleb see päev?

Kogu aeg tundub nagu mina mõtleks üle, aga äkki keegi vahelduseks mõtleks selle kui palju vabandusi endal iga asja kohta öelda on. Palju ma neid kuulnud olen? Ja äkki nüüd on viimane piir ja ma ei viitsi enam seda kõike kuulata ja tahan lihtsalt rahu ja seda, et ka teised mõistaks mind.

esmaspäev, 8. juuni 2015

Mehed vs naised

Eelneval nädalal tuli jutuks, et mehed ei aita oma naisi piisavalt palju. Ei nad korista enda järelt, ei pese nõusid, ei mängi lastega nii palju. Ja noh, üldiselt tulevad peale rasket tööpäeva koju, nõuavad süüa ja seejärel vajuvad väsinult diivanile uut päeva ootama.

Jättes aga kõrvale asjaolu, et tööpäevad on pikad ja kurnavad ning igaüks tahab puhata peale rasket päeva, tekkis hoopis küsimus, et miks siis mehed ei korista enda järelt.

Miks?

Kas asi on halvas kasvatuses? Kas asi on selles, et emad on laste eest kõik ära teinud?

Minu meelest peaks olema üsna elementaarne, et iga inimene koristab enda järelt, olenemata oma soost. Aga miks küll on naised need, kes põhiliselt seda teevad? Ja veel kogu pere eest.

Ehk ongi selles süüdi tekkinud olukord, kus keegi kuskil on välja mõelnud mis siin ilmas on naiste tööd ja mis väga meestel teha ei sobiks.

Nähes eile pealt olukorda kus täiskasvanud poeg tahtis süüa teha (no, hea seegi, et ise tahtis endale süüa tegema hakata), ent pesemata panni ei suutnud ise pesta vaid palus hädiselt: "Emme, palun pese see ruttu ära, ma tahan endale süüa tegema hakata. Mul on kõht tühi.", siis tekkis küll küsimus, et miks sa ise ei tee seda... Miks küll?

Samamoodi jäin mõtlema sünnipäevade teemal. Kindlasti on ka neid mehi, kes enda sünnipäevaks ise kõik valmistavad või mingi osa asju, kui enamjaolt tegelevad oma kaasade sünnipäeva ettevalmistustega ju naised. Jällegi miks? Mehe sünnipäev ju, nähku ise vaeva sellega ja kui ei viitsi, siis jääbki pidamata ju. :D

Aga tegelikult võiks ju kõik kõike teha ja ikka teineteist aidata. Oleks ju siiski viisakas enda tekitatud mustad nõud või puru või mis iganes ära koristada.

Nojah, aga oleks on olematu asi ju. :D

reede, 29. mai 2015

Vastutusest

Nüüd ma siis tean mida tähendab tõeline hirm, vastutus ja kohustused.

Jah, kui sain oma elu peale tuli rinda pista paljude pead murdvate teemadega. Tuli leida töö, et oleks kindel sisstulek, mille eest saaks arved tasutud ja süüa ostetud. Ja noh, vahepeal niisama endalegi midagi lubada. Tekkis vastutus, et arved oleks õigeaegselt makstud, et ei peaks kannatama tagajärgede pärast.

Mis järel tekkis hirm kas ikka kuu lõpuni tuleb toime. Tuli õppida majandama ja korralikult eelarvet järgida.

Tekkisid kohustused hoida oma majapidamine korras, et oleks hea kodune olla.

Palju muutus.

Ja muutus veel rohkem pärast lapse sündi.

Kui vastutad kellegi eest niivõrd palju. Pead tema eest hoolitsema ööd ja päevad. Muretsema. Planeerima.

Kohustusi on kordades rohkem, vastutus on tuhat korda suurem ja seda suurem on hirm mitte hakkama saada. Nüüd ma siis tean, mis mind siiani tegelikult kõige rohkem rivist välja viinud on. See ääretult suur vastutusekoorem. Ta sõltub täiesti oma vanematest. Meie vastutame tema heaolu eest, tema tervise eest, lolluste eest, kõigi õnnestute eest, mis temaga juhtuvad. Oi, oi, kui palju vastutust! Ja mis siis saab, kui tuleb üks päev, mil keegi ründab sind ksimustega, et miks see on nii ja too on naa? Mis siis saab, kui oled andnud endast kõik (oma arust), kuid keegi ikka leiab viimaks selle millegi, mida ette heita? Mida sa siis tunned?

Tunned end läbikukkununa. Ja mõtled, mis kõik Sa siis valesti oled teinud. Ja hakkad mõtlema, mida võiks edaspidi teha. Ja mõtledki üle. Ja kõik kasvabki üle pea kokku.

laupäev, 28. märts 2015

Elust, kui oled maha jäänud

Vahel tekib sügaval sisimas  tunne, et oled justkui maha jäänud teistest kõrvalseisjatest. Jäetud kuskile teadmatusse.

Enam ei räägita sõpradega nii tihti ja nii paljudest asjades, justkui jäetakse enda eludest kõrvale. Tõrjutakse eemale. Ei taheta paljudest asjadest rääkida. Varasemalt sai aga küll jagatud teineteisega nii rõõmu kui ka kurbust. Mis sellest sai? Mitte midagi praktiliselt ei tea enam oma sõpradega toimuvast. Kohati tekib isegi tunne, et aastatepikkune sõprus on muutunud tühiseks. Keegi teine tunneb ja teab sulle kallist sõpra palju kordi paremini. Oskab teda lohutada, naerma panna, kingitusi teha ja palju muud. Ja tekibki tunne, et oled midagi maha maganud, millestki olulisest ilma jäänud. Kuna see kõik üldse juhtus?

Mäletan kui veel tulid telefonikõned, et jagada oma ülevoolavat õnne või kurbushetke. Kõik oli nii vahetu, alati olid kõigega kursis. Teadsid kuidas su lähedastel inimestel läheb. Teadsid, et kõik on korras ja kui polnud, said alati õigel hetkel appi rutata.



kolmapäev, 4. veebruar 2015

4.02.15

?!!!!
Ma ei suuda seda uskuda, et aasta on jälle möödunud. Kuidas on see võimalik üldse?


pühapäev, 4. jaanuar 2015

Muretsemine ajab inimesed hulluks

Ma muretsen tihti asjade pärast, mida ma nagunii muuta ei saa, aga ikka muretsen. Miks küll? On nii palju asju, mis peaks ja võiks olla, aga ei õnnestu ja midagi nagu parata ei saa ja see ajab hulluks. Tahaks, et kõik oleks imehästi! Ilus, tore ja roosa (õõh! mitte minu jaoks siiski).

Ma olen alati mõelnud, et olen realist, kuid tegelikult kaldun vist ikkagi rohkem sinna poole, et ei suuda elu positiivsemalt võtta ja natuke rahulikumalt ning iseenesestmõistetavalt. Oleks see vaid nii lihtne, minu jaoks. Tee, mis sa teed.. Tuled hommikul voodis välja mõeldes, et oh, täna olen miss sunshine... Jah on üks tore lause:
Just sooooooooo like me. Every f-ing day.

Ei ole just hea vabandus, et keegi ütles või tegi midagi, mis muutis kogu mu päeva kohutavaks... Ja kui on öeldud, et kõik algab iseendast, siis muutub ka ülejäänud maailm. No, siis ma arvan, et see on täielik jura. Olgu, mitte võib-olla 100%, aga no nii 50%. Ma ei usu, et kui ise püüdes kogu aeg olla parem sina ja teised ikka ümberringi ussitavad, siis kuidas saab püsida ise veel normaalne? Või on asi nii suures tahtejõus, et küll nad kunagi ikka naeratavad selle kõige peale, kui ise säilitada positiivsus?

Olgu, võib-olla siis tõesti, aga see võtab ikka paganama palju aega ja suurt tahtejõudu ja midagi ilmselt veel. Tean, et muretsemine, eriti liigne muretsemine, ei tee kuidagi head ja võib lõppeda väga halvasti ning mõjutada elukvaliteeti. Seega, peab vististi ikka iseendast alustama? But do I dare?

Arvan, et ma ise olen liialt ussitanud. Tunnen tihtipeale, et ma pole enam ammu see, kes olin kunagi. Mingi trots on tekkinud paljude inimeste suhtes (võõraste just). Ma ei mõista paljusid käitumisviise ega suuda olla enam niivõrd tolerantne nagu olin kunagi. Miski on niivõrd palju muutunud, et ma ei suuda leida selle tagamaid. Võib-olla on asi selles, et peaks keskenduma rohkem enda asjadele (mitte, et ma topiks oma nina teiste ellu, ma pole seda kunagi eriti teinud ja ei viitsi ka) ja laskma kõigel endast mööda tuhiseda. Aga kõik jätab minusse nii suure jälje. Tunnen vahel lihtsalt, et mõningatel juhtudel puudub kaaskodanikel austust teiste inimeste suhtes. Võib-olla on ka nendel palju muresid, mis muudavad niivõrd külmaks ja isekaks? Täitsa võimalik, aga seda ei saa kunagi teada.

Tahtsin just öelda, et ehk oleks parem jätta teiste pärast ärritumine kõrvale ja keskenduma enda muredele..Khmm, jah, see ajab ju asja veel hullemaks. Seega peaks lihtsalt vooluga kaasa minema.

laupäev, 3. jaanuar 2015

Aasta uus toob veelgi rohkem pea murdmist

Uskumatu, aga uus aasta jälle käes! Alles ma siin eelmine sünnipäev mõtlesin, et aasta pärast jälle. Aga nüüd on kuu aja pärast taas! Minus tekitab lähenev sünnipäev alati imelikke tundeid, kuna ma nagu ootan seda, sest see on siiski täitsa minu päev! Aga samas, see möödub nii kiiresti, et ise ka ei usu. Uueks aastaks on mul nii palju mõtteid, mida teostada võiks, kuid samas pole ma kindel kui hästi need kõik õnnestuvad. Näiteks võtame kasvõi tervisliku toitumise või siis tervislikuma toitumise. Olen püüdnud nii ja naa pidi alustada, kuid viimaks ikka kaob entusiasm ja vana viisi jätkata näib lihtsam. Aga väiksed muudatused olevat ju need, mis loevad ja sellest saabki kõik alguse. Ikka tasa ja targu. Enamus mõtteid ootab aga suve. Tahaks reisida veel mõningadesse paikadesse- Eestis. Aga näis, kas õnnestub. Oh, ma tahaks suve! Nüüd ja kohe! Tahan rohelisi puid, õitsevaid lilli, laulvaid linde, liblikaid, sooja suvetuult, päikest! Kes nüüd ütleb, et ma talvelaps olen? Majapidamises ja aias on suvel palju vaia teostada, et kõik ikka ilusamaks ja ägedamaks muutuks! Mmm, tomatid, kurgid, sibulad ja muud head saadused! Ja andku selle eest, et see kehv Eesti suusailm mu istutatud tulbi- ja nartsissisibulaid ära ei hävitanud... Nende nimel ma õhkan siin kevade järgi! Talvest saab kevad, kevadest suvi, suvest sügis ja sügisest taaskord talv. Ja aru ma ei saa kuidas see kõik nii kähku käib. Palun mulle VÄHEMALT! pool aastat suve!!

esmaspäev, 29. detsember 2014

Elu müsteerium

Uskumatu kui keegi on olnud kogu aeg olemas ja mingi hetk teda lihtsalt enam pole. Kuidas on see võimalik, et enam lihtsalt pole? Miks? Ma ei saa sellest aru. Naljakas, eks? Nii vana inimene ja ei saa elust ja surmast aru. Aga mulle pole kunagi meeldinud miski, mis seondub surmaga. Mõtlen, et mis saab pärast surma? Mis siis ikkagi edasi juhtub? Kas lahkunud inimene viibib veel mingi aeg meiega? Kas siia maailma jäävad vaid need, kes ei ole rahu saanud? Kas nad valvavad meid? Kas nad püüavad meile kuidagi märku anda, et on siin?

neljapäev, 4. detsember 2014

Vastakad emotsioonid

Ma mõtlesin, et kirjutaks. Ma tahaksin kirjutada. Võib-olla on mõtteid liiga palju peas. Esiti need jõulud, jõulud. Iga aasta, eksole. Tahaksin nii paljudele teha kingitusi, aga ei saa vist :(. Tahaks kõigile midagi erilist kinkida... Liiga hiline avastus vist? Ma küll ilmselt ei saa aasta ette mõelda, mida kinkida, kuna siis kui ma leian sobivad asjad, tahaksin need kohe ära kinkida! Jõuan ma jah oodata aasta lõpuni selle kiire asjaga :D. Teiseks, on täna kurikuulus neljas kuupäev, mis tähendab seda, et tamtamtiidaa! MUL on varsti JÄLLE sünnipäev. Tahaksin pidada, hea ettekääne sõpru näha või siis ka mitte nagu selgus eelmine aasta. Muidugi, kes käisid, väga armas ja tore oli! Aga alati on nii, et need keda nii väga ootad, ei tule. :( Ja siis oli veel see häda, et kes käisid, mul kestis sünnipäev 3 päeva! See kurnas mind, kui käidi erinevatel päevadel. Ma ei julge praegu planeeridagi. Lõpuks on ikka nii, et löön käega, kuna kardan neid vastuseid. Küll on tore, et ma endal olemas olen, aga see tüütab ka juba ära. :D Mu väike päkapikk on ka juba nii suureks kasvanud.. Ja siin ma siis mõtlen, kui asi väga hulluks läheb, et varsti ma ei saa ju teda enam kussutada ja nunnutada, et las siis olla nagu on praegu! Ilus aeg, võib-olla. :D Halvemate lisanditega. No, eks see hea ja halb käivad ikka käsikäes.

pühapäev, 23. november 2014

Memories

Miks on nii, et ... Mälestused on vaid mälestused?
Miks on nii, et kõik kallid inimesed on minust natuke liiga kaugel?
Miks on nii, et ma ei näe neid nii tihti, kui tahaksin?
Miks vajub paljudega suhtlemine kuskile unustusse?
Kas nad mõtlevad minust sama palju, kui mina neist?
Kas ma olen neil meeles?
Kas on üldse olemas püsivaid asju siin elus?
Miks inimesed kaugenevad?
Miks kõigil nii kiire on?
Miks teeb see nii haiget?

Miks, miks, miks? Miks ei oska keegi neile küsimustele ammendavalt vastata?

Mu süda tilgub verd iga kord, kui mõtlen, et mu kallid sõbrannad on minust nii kaugel. Aga võib-olla ei olegi mina neile kõigil nii oluline, kui igaüks neist mulle.

Ei saa öelda, et mul kedagi poleks. Mul on mu pisike perekond, aga sõbrad on ka ikkagi väga olulised! Nii kurb, et ei saa nendega kogu aeg kõike jagada. Vahetult. Silmast silma.

reede, 14. november 2014

Miks inimesed laste läheduses imelikult rääkima hakkavad?

Miks hakkavad inimesed laste/beebide läheduses  rääkima mingit imelikku beebikeelt? Igasugused mämmimised, nämm-nämmid, mässud, kätud, lallud, kikud ja veel muud seesugused sõnad, millest mul hetkel veel täielikku ülevaadet pole, mis kasutuses on.

Olen veel igasuguseid imelikke sõnu kuulnud, mis hetkel ei meenugi. See on kergelt häiriv ja samas naljakas.

kolmapäev, 12. november 2014

Milleks meile postiljonid?

Milleks on selline ametikoht, kui ma sain nüüd selgust, et meie linnas postiljonid üldse ei viigi posti nendesse majadesse, kus koer neile otsa haugub. Inimene peab ise postimajja järgi minema.

Jah, ma saan aru, et suur koer on hirmutav ja kes tahaks oma tervise või elu ohtu seada. Kuid sellisel juhul... Enamus eramajades elavatel inimestel on koerad. Mis mõte on hoida koera maja taga peidus, kui koer peaks maja valvama ja eemale peletama võõraid inimesi?

Seega, ma leian, et pole vaja sellist ametikohta hoida. Me võime siis kõik juba postimajja posti järgi minna, kui postiljon kardab koera.

kolmapäev, 15. oktoober 2014

Uskumatu elu

Peab ütlema, et püüe olla positiivsem ei ole nüüd tõesti kergemat laadi ettevõtmine. Eelmise nädalaga juhtus niivõrd palju asju, mis panid muretsema ja see omakorda tekitab natukene rohkem negatiivseid noote.

Tegelikult tahan rääkida meie ööpäevast haiglas. Jah, olin lapsega haiglas. Õnneks ei midagi hullu. Vere- ja uriiniproov ei näidanud põletikku, ent väljaheiteproov oli rota positiivne. Ilmselt enamus peaks teadma, mis viirus see on ja kui hulluks võib asi minna. Kuna mu põnnil palavikku polnud ja ei oksendanud ja oli igati rõõmus, lasti meid eile koju.
Aga see selleks.

Kuna antud haiglas on sellise mahus lasteosakond ära kaotatud nagu see kunagi siis oli, kui mina veel väike olin, siis asusime me haigla siseosakonnas, kus oli mingi väike osa lastele eraldatud. Märgiks ära, et terve korrus oli haigeid vanemaid inimesi täis ja meie laps oli seal ainuke laps.
Personal seal osakonnas andis küll soovida. Üsna kustumatult ebameeldiva mulje jättis. Nad olid kõik umbkeelsed venelased, kes minust tihtipeale aru ei saanud ja mina istun seal oma pisikesega ja olen mures eksole. Lootsin veel, et uuel hommikul tuleb uus vahetus ja toob kaasa mõne eestlase, aga ei. Kohati tundsin, et eestlased vististi ei meeldi neile.

Mitte keegi ei käinud uurimas, kuidas on või kas midagi vaja ja muud sellist. Kui me sinna saabusime sai küll päris mitu korda joostud personalilt igasugu asju küsimas ja jäi mulje, et keegi ei viitsi meiega tegeleda. Umbes, et mida te jälle tahate. Enamus aja nad ju istusid kohvitassi juures ja jutustasid. No, olgu, las see olla. Aga kui patisendil midagi vaja on, mure on ja soovib nõu või abi ja niimoodi ükskõikselt vaadatakse ja keegi ei tea kust mida saada ja kas üldse saada ongi nii pisikesele selliseid asju. Mida kuradit nagu?

Kui lastearst poleks eelmisel päeval mulle öelnud, et lapsel vaja pissiproov ka anda, poleks ma teadnudki ju. Ma küll tol samal õhtul küsisin, et kuidas siis saab proovi võetud. Õde ütles, et öösel või hommikul antakse kotike. Öösel ei andnud küll keegi.
Kuna ma olen ise sinna haiglasse proove pidanud viima tean, et labor töötab E-R 7.30-11. Ja kuna uuel hommikul kell 9 polnud ikka keegi meie juurde tulnud ega kotikest toonud, läksin asja uurima, sest muidu ei saaks ju proov enam samal päeval tehtud.
Läksin siis õde otsima. Küsisin esimese ettejuhtuva personaliinimese käest (jumal teab kas ta oli õde, sanitar või keegi muu), et kuidas proovi saaks teha siis. Tema vastas, et küsi õe käest ja läks minema. No tore, ma olin juba suhteliselt vihane ja segaduses, sest keegi ei tahtnud nagu aidata!! Siis ma karjusin koridori peal (mitte nüüd nii väga karjumine vaid pigem natukene kõvema häälega), et kellega käest siin siis mida saab? Siis vedas üks õde(?) end vihaselt arvuti tagant ära ja tõi mulle kaks kotikest. Ütlesin talle, et ma ei oska ju neid paigaldada ning siis tuli teine õde(?) kuskilt, ütles, et tuleb paneb ära selle. Aitäh sellegi eest!
Aga kõige suurem nali oli siis, kui läksin proovikotikest neile viima. 4 naist istuvad personaliruumis, mina seisan seal kotike käes ja kõik vaatavad mind kui ilmaimet. Keegi ei osanud midagi teha ja kehitasid õlgu. Mis ma oleks pidanud ise selle laborisse viima? Ma ei saa ju last üksi palatisse jätta, veel vähem teda mööda haiglat jooksutada, kus on kes teab kui palju ja kui raskelt haigeid inimesi. Imekombel aga üks naistest ajas end püsti ja võttis proovi enda kätte. Uskumatu.

Ja edaspidi ma lihtsaltei tahtnud enam ühtegi nägu näha. Ma niigi üritasin lapsega palatist mitte välja tulla. Seal ju kõik köhisid ja aevastasid ja mine sa tea ikkagi, kui hullus olukorras sealsed patsiendid olid. Tahtsin ainult koju saada, sest tundsin end nii abitult. Lastearstid, kes käisid vaatamas, olid küll väga toredad ja abivalmid. Aitäh!

Ja ma ilmselt esitan kaebuse ka, aga kardan, et see ei muuda nagunii ju mitte midagi.


neljapäev, 9. oktoober 2014

Pisarad silmis

Naermisest muidugi. Ma pole tükk aega niimoodi naernud nagu täna väljas istudes oma kullakalli sõbranna A-ga. Nii hea oli teda näha! :) :) :) Põnnile ta ka meeldis. :P Selline vahva tädike :D

Naabrivalve

Ma tahtsin oma perearstist paar sõna kirjutada, aga mu naabrinaine on veel hullem.

Nimelt on mul ametlikult naabrivalve peal. Egas raseduse ajal küsis naabrinaine ka pidevalt, et kas ma ikka käin iga päev jalutamas. Ja no teate, päris ausalt, ei viitsinud mina käia 24/7 jalutamas ja jäin ikkagi sünnitusel ellu.

Nüüd aga uurib naabrinaine kogu aeg, et kas ma ikka lapsega käin iga päev jalutamas. Täna näiteks oli selline vestlus mil siis naabrinaine kurtis, et temal olevat paar vaba päeva olnud, aga meid jalutamas tema ju ei näinud üldse. Tere tore!! Mis see teiste asi on, mida mina teen, kus ma käin või kui tihti. Andke andeks, kuid vahel olen ma tõesti liialt väsinud, et jalutada mitu tundi ja veel eriti mingi vihmase ilmaga. Teiseks tahan, et laps harjuks toas ka magama.

Ma arvan, et me ei sure sellepärast varem ära, et IGA PÄEV jalutamas ei käi.

esmaspäev, 6. oktoober 2014

Honeymoon

Vaatan viimasel ajal filme/seriaale otse http://www.primewire.ag/ lehelt.

Täna vaatasin õudusfilmi "Honeymoon"("Mesinädalad"). Ma ei oska seisukohta võtta, kuna mingit suurepärast elamust ma ei saanud sellest filmist. Mul tekkis pigem mõningaid küsimusi filmi vaadates. Mulle ei meeldi, kui jääb selliseid seletamatuid asju sisse, et mis asi, mille pärast või kuidas?

Värske abielupaar Paul ja Bea otsustavad oma mesinädalaid minna veetma ühte kaugelasuvasse suvemajja, kus peatselt pärast saabumist hakkavad aset leidma veidrad sündmused, eeskätt Bea veidrad "uneskõndimised". Kuid kui Bea käitumine hakkab ka päeval üha kummalisemaks muutuma ja ta aina kaugemaks jääma, hakkab Paul kahtlustama juba midagi kurjakuulutavamat kui lihtsalt uneskõndimist.


laupäev, 4. oktoober 2014

Natuke vihmane päev

Nüüd ma mõtlen, et... Tänane päev pole üldse meeldiv olnud. Üldse on vist vale sõna siiski. Pisut ebameeldib oleks parem öelda.

Läksime täna Liivimaa Mihklilaadale. Ilm polnud just kõige parem, aga siiski oli tahtmine minna ja muid asju ka ajada.

Natuke kurb on, et ma tahan hirmsasti helerohelist lambavillast vaipa, mida olen ühes kodulinna poes näinud, kuid kui tahtsin ostma minna, siis oli see ära ostetud. Siis täna käisin jälle (jah, ma olen juba kunagi korra uurinud seda, et kas on võimalik tellida ja siis ei tahetud minuga eriti suhelda) uurimas, et kas ehk tuleb kunagi ka helerohelist lambavillast vaipa. Müüja kostis aga, et neil pole kunagi olnudki sellist värvi vaipa. For real nagu.. Ma ei viitsinud vaielda temaga. Ma vajan seda helerohelist vaipa oma magamistuppa! :(

Täna saime ka magamistuppa uue lambi ostetud ja kolmas ruloo on nüüd ka ees. Samuti on uus wc-pott paigaldatud. :) Väga viis.

Ja täna sain lõpuks ahjulõhet teha. :) Väga hea!

Muidugi positiivne on see, et ma suutsin täna kuidagi 2h jalutamas käia, aga ma läksin lõpuks oma mõtetega üksinda hulluks. :D Ja ma ei osanud kuskile minna ka väga. Püüdsin leida uusi teid ja see lõppes sellega, et ma läksin mingisse tänavasse ja see viis põhimõtteliselt metsa poole ja keerasin otsa ümber.  :D

Üks selline negatiivne asi tänase juures oli see, et ma oleks peaaegu vankriga auto alla jäänud. Või põrutada saanud või midagi. See oli suhteliselt jube. Jälgisin küll, et kohe-kohe hakkab üks auto välja tagurdama ja seda silmas pidades tahtsingi juba teisele poole teed suunduda, aga see auto võttis nii suure hoo sisse, et oleks vankrile otsa sõitnud. :( Õnneks läks kõik hästi. Tõmbasin vankri eest, aga ilmselt autojuht ei näinud mind ikkagi, kuna ta ei pidurdanud üldse. See selleks siis.

Ah jah, eilse postitusele lisaks, et ei mingeid 3 uinakuid lapsele päevas. Eile oli ööunne panek suhteliselt võimatu. Aga lõpuks jäi 1,5h ürituse peale magama.

Vahel tahaks ikkagi nutta, kuna nii raske on kõigega toime tulla ja veel rahulikuks jääda. Ma tahan magada ka vahel, aga siis ei taha teised ju magada. :D Ilmselgelt on magamine nõrkadele, mis ma ikka oma elu maha magan!

reede, 3. oktoober 2014

Life as we know it

Peab tunnistama, et kuigi ma üritan näha elu ilu, siis ei tule see ju alati nii hästi välja. Nii juhtuski täna, et oli mõningaid tagasilööke. Ilmselgelt teeb kurnatus oma töö, aga seda ei saa ju vabanduseks tuua, kuigi iga inimene vajab puhkust.

Siiski võib tänase päeva positiivseteks sündmusteks lugeda, et põnn on maganud 2x päeva jooksul ja magab hetkel 3-dat korda, kuniks vaja ööunne minna. Kuigi kes teab, kas siis jääb nii hästi ööunne, kui praegu magab.
Teiseks tuli täna K korraks külla ja on tore kellegagi koos jalutada. Mina ei viitsi 3h üksi jalutada, sellel põhjusel, et ma tüdinen ära. Pole kellegagi rääkida ja siis tundubki, et enam üldse ei viitsi, läheks koju tagasi. Kellegagi koos on ikka lõbusam ja aeg läheb kiiremini ega pane ka tähele, et oled juba nõnda palju jalutanud!
Kolmandaks saab kohe kolmas ruloo ette. Kohe-kohe. Loodan, et varsti saab kardinate ääred ära õmmeldud ning kõik on ilus.

Oh, ma soovin, et mul oleks piisavalt jõudu, et muuta oma mõttemaailma, sest ma tahan muutuda ja olla säravam inimene. No, mitte nüüd nagu mingi säraküünal, aga ma siiski sooviksin lahti lasta sellest õudsast draamast, mida ma enda ümber näen, mõtlen, tunnetan. Seda pole mulle vaja! Tahan olla õnnelikum inimene ja et mu lähedased teaksid seda, et ma armastan neid kõigest hoolimata.

Katsumus: Olla positiivsem.

Mina olen teada tuntud kui mitte just kõige positiivsem inimene. Ma olen püüdnud olla alati realistlik. Viimasel ajal kaldub natuke liiga palju negatiivsust kogunema ning kui loen igasugu postitusi, artikleid jms, et tuleb hinnata igat päeva ja tuletada oma kõige kallimatele meelde, et armastad neid... Siis jah, see on tõsi. Tuleb leida igas päevas midagi, mis on muutnud päeva väärtuslikuks. Kasvõi kõige pisem, mis võib kõike muuta.

Ma ei kujuta ettegi kuidas ma sellega toime tulen, aga püüdma ju peab. Kindlasti unustan oma kuldsed sõnad ära mingi hetk, aga siiski... Kuskilt peab alustama, kasvõi tibatillukeste sammude kaupa.

No nii, siis, hakkame pihta!

1.oktoober oli selline tore päev, et põnn sai 3.kuuseks :) Kuigi ta ajab mind hulluks, armastan ma teda väga, väga, väga (lugematu arv vägasid) palju.

2.oktoobril sain korra Viljandis käidud, mis on üsna meeldiv vaheldus :)



esmaspäev, 29. september 2014

29.09.14

Kui tundub, et kõik läheb paremuse poole, siis on alatihti nii, et see on vaid pettekujutelm.

neljapäev, 11. september 2014

Tühjus

Mitu päeva olen mõelnud, et tahaks kirjutada, aga ei oska midagi kirjutada. Kui pikemalt sellele mõelda, mida võiks kirja panna, siis enam justkui ei tahakski.
Nüüd on juhtunud see, et elangi rohkem enda sisse, kuna leian, et mu muredel ei oska nagunii keegi teine vastust anda. See on lihtsalt kohutav, kui ei tea mida teha. Täielik abituse tunne.
Tahaks, et kõik oleks korras ja hästi. Aga ilmselgelt ei ole siin maailmas miski ideaalne.
Enam-vähem on justkui paremaks läinud, kuid siis tekivad jälle uued mured, millest enne aimugi polnud.

laupäev, 2. august 2014

Enesehävituslik teema

Ma pole ilmselt kunagi nii sügavas mustas augus olnud kui hetkel, sest praegu tunnen, et ei suuda üksinda selle kõigega toime tulla ega oska enam näha midagi head. On olnud küll varasemalt langusi, kuid olen alati suutnud mingi aeg taas jalule tulla, ent seekord... Ei teagi kas see üldse enam õnnestub.

Nii kurb on, et ma ei suuda teha seda, mida ma peaks tegema. Aga ilmselt mind ajabki hulluks see, et ma PEAN. Tahaksin, et kõik need "peab" oleksid täidetud tundega, et ma tahan seda kõike teha suure rõõmuga. Kas nüüd just meeletult suure rõõmuga, aga ikka südamest. Antud hetkel.. Raske on isegi mõelda, et miks ma siis ei suuda??? Kus on need ilusad tunded? Miks??

Mingil määral ma tunnetan teatud hetkedel, et kõik on ilus ja kena, aga see on korraks. Siis tuleb väsimus ja mõtted sellest, et unistused ja reaalsus on totaalselt sassis. Ja ma ei saa arugi enam kas kõik peakski nii olema nagu on? Või on ainult minul nii? Miks ma olen selline? Miks kõik on nii? Kas miski läheb ka kunagi paremaks? Kus on see suur-suur armastus?

Tegelikult ma tundsin seda kõike alguses, aga siis juhtus nii palju asju, mis mul rivist välja lõid ja langesin sellesse nõiaringi. Teiste õpetused ja tunne, et ma ei saa hakkama ja kõik ei lähe nii nagu oleks võinud minna... Aah, see on nii laastav. Tahtsin vaid parimat ja olen nii pettunud, et läks nii nagu läks.

Kõige kurvem on see, et ... On asju, mida ma pole kellelegi, mitte kellelegi, rääkinud ja ei suuda ka seda teha, sest... Mul on sügavad süümepiinad ja ilmselt on see elu lõpuni mu karistuseks elada üksinda nende mõtetega.

Sisendan endale igal uuel päeval, et täna läheb paremini ja ma tahan olla parem kui eile, aga...See polegi nii lihtne. Ma ei tea miks küll. Kurb. Ma ei tea kuidas end kokku võtta ja näha kõike ilusamates toonides. Ma ei tea kas suudangi seda enam kunagi. Veel kurvem. Ma PEAKSIN seda tegema tema pärast. Aga ma ei suuda, ma lihtsalt ei suuda. Ma tunnen, et olen nii läbi, ma pole enam mina ise. Olen keegi teine.

Öeldakse, et kui sa ei armasta iseend, ei suuda sa ka teisi armastada. Hetkel ei tea ma enam kes ma olen ja mida ma tahan. Ma ei suuda endaga rahu teha. Ma ei suuda leida lahendust. Ma ei suuda. Lihtne on jah öelda, ma ei suuda. Aga kui oled nii lootusetus seisus ning üksi oma murede ja piinadega, siis ... See on selline nõiaring, millest väljumine tundub ilmavõimatuna.

teisipäev, 29. juuli 2014

Nii palju ja mitte midagi

Tahaks väga paljusid asju kirjutada, aga samas ka mitte. On nii palju asju, mis on hingel, aga ei taha kirjutada, kuna mul on endal halb selle kõige pärast.

Sooviksin, et oleksin keegi teine, sooviksin, et oleksin teistsugune!
 

Reach for the stars... As high you can go! Template by Ipietoon Cute Blog Design

Blogger Templates