laupäev, 28. november 2009

Julge purustada ahelad


Olen haige.
Muutused on elu üheks osaks. Tahame me seda või ei, muutused toimuvad igal juhul, kas tahtlikult või tahtmatult. Meid ümbritsev keskkond mõjutab meie valikuid ning kujunemist uueks isiksuseks. Kuidas kellelgi, ühed kujunevad paremaks, teised halvemaks. Samas, kuidas mõista erinevust mineviku ja tuleviku vahel, on arusaam igaühel iselaadi.
Ma muud ei näegi ses maailmas kui vaid isekust, viha, nukrust, valu. Kuhu on jäänud naer, õnn, armastus, hoolivus?
Muutused on leidnud aset ka minu hinges. Mõned neist on sündinud spontaanselt ning teised teadlikult. Mind süüdistatakse selles, milles teised aga ise rohkem patused on. Ka mina olen inimene nagu iga teine ning ka mul on õigus olla vihane, tunda kurbust ja nautida õnne. Etteheited. See valu või mis iganes, mis on teisse juurdunud, mõjutab ka ju ülejäänuid. Võib-olla küll vähesel määral, ent siiski. Ise olen hea, teised on halvad. (?) Te ei näe, et teie upsakus muutub peagi te lähikondlastele omistatavaks iseloomujooneks ning siis ei mõisteta enam kuidas too saab selline ennasttäis tobu olla. Kaua suudaksid Te ise mõne tuttava ülbust välja kannatada, ilma et ise samasuguseks muutuksite? See on nagu ahelreaktsioon, mis mõjub kõigile kas varem või hiljem, kes selles ketis üksteisel käest hoiavad. Niisiis, ehk oleks targem oma suu kinni hoida enne kui kellelegi näkku paisata: "Nüüd nägin viimaks, milline Sa tegelikult oled!" ... Enda vigu nähakse ikka kelleski teises!!
Ja ma olen nakatunud teie ülbusesse. Ent mõneti võib seda lugeda heaks nähtuseks, sest see mõjub mu hingele värskendavalt.

3 kommentaari:

Kristiina ütles ...

Muidu väga hea jutt, õige sisu, palju mõtlemisainet.

Siiski tillukene tähelepanek - pealkirja taha ei panna IIALGI punkti :)

Vaido N ütles ...

(Y) mul endalgi küsimus et kas see ülbus on nakkav ja kas see on hea või halb? mingil määral kindlasti hea ja mingil määral halb, aga millal need on halvad ja millal mitte? Kust saab hea ja kurja vahel tõmmata piiri? ja kui kaugel nad tegelikult teineteisest on ja kas need tõmbuvad? Ja kuhu on kadunud mõistmine, arusaamine inimeste poolt, ainult üleolemis. Sellised mõtted tekivad endal ka kohe pärast sinu läbi loetud mõtteid ja aanlüüsi.

Kata ütles ...

Aitäh, Kristiina! Ja seda väikest asja tean ma ise samamoodi :) Lihtsalt, sellel lehel luban endale natuke reeglite rikkumist :D

Vaido:
Ma võin öelda, et ülbus on nakkav ent oleneb inimesest kui tugev ta ise suudab olla, et mitte selle vooluga kaasa minna. Kahjuks on igal inimesel oma taluvuse piir ning mingil hetkel saab meil kõigil villand ja ka kõige malbemad võivad muutuda julmaks.
Mõneti võib see muutus olla hea, mõneti aga halb. See oleneb jällegi inimesest kuidas ta oskab seda omadust ära kasutada. Mõned väljuvad piiridest ning sel juhul on see tõepoolest. Teisi muudab see aga jällegi tugevamaks, et mitte lasta teistel end jalge alla trampida.
Ja nagu me teame, on meil vaja nii halba kui head, sest muidu väljuks kõik tasakaalust.
"Kurjus on headuse mõõdupuu."
Ma tahaks sellele samale küsimusele vastust, mille Sa esitasid oma kommentaari lõpus. Ma loodan, et keegi kunagi mulle vastab. Esialgu olen ma veendunud, et kuna meie ühiskond on läbi teinud nii suuri muutusi ja liialt kiiresti, siis on inimesed ära unustanud esmatähtsa ja see on kurb.

 

Reach for the stars... As high you can go! Template by Ipietoon Cute Blog Design

Blogger Templates