pühapäev, 6. detsember 2009

Haunted


Päevast päeva, nädalast nädalasse... Nii kaob siis iga päev uskumatu kiirusega. Päev veereb kiiremini õhtusse, kuid aega jääb alati puudu. Mingid üksikute mälestuste killud tiirlevad peas. Igatsus? Üksindus? Mida aeg edasi, seda vähem mäletan oma kauget lapsepõlve. Nii mõnigi meenutus süvendab mõtet, kas nii ka tegelikult kunagi olnud on? Uskumatu. Ilmselgelt võimatu. Tundub nagu polekski seda õnnist aega iialgi olnud. Kuidas küll nii? Mõni mälestus tundub kohati justkui alles eile olnuna, ent pole siiski enam käega katsutav. Aastatega kaob see üha enam sügaviku poole.
Mu elust on läbi käinud palju erinevaid inimesi, erinevate taustadega, erinevate eludega, erinevate iseloomudega. Igaüks on jätnud mingi jälje endast, kas nüüd halva või hea, kuid nad on kõik kindlasti midagi olulist õpetanud. Midagi sellist, mis aitab mõista elu müsteeriumit. Nii mõnigi juhtum on kõvasti tugevdanud mu iseloomu ja tahtejõudu ning samas kujudanud ka paljusid põhimõtteid.
Iga inimene teeb vigu ja oma vigadest õpitakse. Mitte keegi ei saa Sulle ette dikteerida, mida tegema pead või mis on õige ning mis vale. Ei, kõiges pead Sa ise selgusele jõudma. Omaenda kogemused õpetavad siiski kõige paremini, sest ainult omal käel kogetud asjad annavad oskuse tajuda õhkõrnu piire lubamatu ja lubatu vahel.

0 kommentaari:

 

Reach for the stars... As high you can go! Template by Ipietoon Cute Blog Design

Blogger Templates