neljapäev, 27. mai 2010

Tule päästa mind, mu enda käest...

Tegelikult on pea tühi, mõtteist tühi, kuid siiski hinges on nõnda palju, mis rebivad end järjekindlalt kehast välja, emotsioonidesse, lausetesse, tegudesse...
Ma ei tea kuidas jätkata.
See lõpp tuli nii kiirelt, et ise ka ei usu ning nüüd on selline korralagedus, kuna ei tea, mis saama peaks..Aga mis siis? Mis oleks kõige õigem? Aga tegelikult polegi midagi sellist, mis oleks nüüd niivõrd hea. Arvatavasti on siis asi õige, kui süda on rahul.. Ent hetkel pole, sest pole saanud rakendust ega teagi, mis suunas.
Tahaks seda ja toda, nii üht kui teist. Unistused. Oh, neid on palju, kellel poleks? Need on nii ilusad, et lihtsalt uskumatu kuidas võib üks inimene nii fantaseerida. Siiski, siiski, nii see on.
Tahaks saavutada paljut, kuid millest alustada. Alustada saaks alguseks. Tegelikult on kõik vististi ikka selles kinni, et kuidas saavutada. Ja siis veel ressursid...
Olen iseenda vang. Ja oh, kuis igatsen üht tüdrukut, kes kunagi uskus nii paljut ega kartnud kedagi ega midagi, lihtsalt elas ning nautis igat päeva..Nüüdseks on ta juba suureks kasvanud ja palju asju on muutunud. Kõik ei ole enam nii roosa, pigem must-valge. Kahjuks. Ma olen püüdnud teda leida, kuid tulutult, sest maailm on ta ära rikkunud. Ma armastasin endas peituvat elujõudu ja õnne, mis nüüdseks on kadunud kuskile kaugusesse.
Iga hommik vaatan peeglisse, näen hinges pindu ning silmis eksinud last, kes mus endiselt elab. Ja nii ma püüan leida taas tee parema elu ning õnne poole, mis kunagi oli alati kuidagi lähemal.

0 kommentaari:

 

Reach for the stars... As high you can go! Template by Ipietoon Cute Blog Design

Blogger Templates