reede, 11. juuni 2010

I have lost my mind - 3.ptk


Päike poeb vaikselt pilve tagant nähtavale ning tänavatele ilmub üha rohkem autosid ja inimesi, kes ruttavad kuskile nagu ikka, sest aega pole ju enam kellelgi.
Kui ma sind paluksin, kas tuleksid ja viiksid mu ära siit maailmast? Võiksin ju proovida olla õnnelik milleski, mis mind üldse ei köida. Ennast sundida pole mõtet, sest mingil hetkel kaotab kõik kontrolli ning ikka oled murdumas. Palun sind, võta mul käest ja lahkume siit koos!
"Hei, Helen, mis värk on, mis sul seal peas toimub? Sa ei ole ju üldse kontaktivõimeline."
"Ah, ei midagi, niisama omaette siin. Tead..."
"Noo?"
"Ah, ei miskit..Lihtsalt mõtlesin...Ei midagi erilist."
"Ära ole nüüd nii tagasihoidlik, lase tulla! Ma usun, et kannatan kõik välja, mis sa võid mulle rääkida."
"Ei miskit siiski. Ära pane tähele!"
"Ei, no, jaa! Ära pane tähele! Sa tekitad minus täielikku segadust niiviisi ja loomulikult kohutavat uudishimu.Räägi nüüd välja oma saladus."
"Ma mõtlesin, et kolin ära..."
"Midaaa? Khmm, kuidas palun?"
"Kolin ära....."
"Eino, oota veidikene..Mis mõttes? Sa ei saa ju niisama lihtsalt seda teha?! Sul on siin juba oma kodu, isegi mees, mees!"
"Sa ei saa aru. Ma pean ära minema ja tema ülesse otsima."
Taaskord pahvatatakse naerma, ent see naer on nüüd juba üsna ahastav ning mõistmatu oma kaaslase suhtes.
"Totaalselt segi kamminud oled end! Äkki pöörduksid proffesionaali pole ka viimaks? Sul on ajudega miskit viga! See pole NORMAALNE! Sina ju su unenäo mees! Ma ei suuda seda enam uskuda!!"
"Ma lähen nüüd koju tagasi. Sinuga ei saa ma rääkida neist asjust, sa ei mõista mind. Tsau!"
"Oota, aga..."
Helen oli end juba ümber pööranud ning seadnud sammud kodu suunas ja tema sõbranna jäi oma kohale pikaks ajaks tardununa seisma, kuna ei suutnud leida selgitus Heleni kummalisele käitumisele.
Miski peab ju lõpuks ometi muutuma, sest kõik näib nii lõputult masendavana. Mina ja tema, meie..Oota, kes meie? Mis asja? Me pole enam ammu koos midagi teinud ja kas see olekski võimalik, kui olen kui nähtamatu tont, kuid siiski on alati kodu korras ja söök ootamas.
Ta jõudis tuppa, tõmbas kardinad uuesti ette ning langes nuttes voodile.
Ma vajan õhku, õhku, õhku! Tahan tulla sinu juurde...
Hetk hiljem vajus Helen juba sügavasse unne.

0 kommentaari:

 

Reach for the stars... As high you can go! Template by Ipietoon Cute Blog Design

Blogger Templates