pühapäev, 13. juuni 2010

We will be together again - 5. ptk


Kell näitas 15.53. Kolm tundi tagasi helistas Kert.
Helen oli vahepeal pesemas käinud ning selga tõmmanud oma lemmikteksad ja punase topi. Ta ootas põnevusega venna kõnet, sest pole ta ju tükil ajal midagi lõbusat teinud. Kerdiga on neil alati kõvasti nalja saanud.
Kell sai äsja 16.15 ja viimaks helistaski Kert.
"Tsau, õeraas. Olen linnas. Kust ma su peale võtan?"
"Hei! Tule Tartu tänavale, sa ju tead, kus me elame."
"Näeme!"
Veel natuke ootamist.
Helen tundis kerget peapööritust, kuid see möödus peagi. Ta läks kööki ning jõi klaasi vett, püüdes end veenda, et kõik on hästi.
Võib-olla hakkan haigeks jääma...
Uks avati ja sisse astus naerusuine Kert, kes koheselt õe oma käte vahele haaras.
"Nii hea on sind näha!"
"Sindki, kuid ise sa ei andnud endast üldse märku. Sul on uus number nüüd või?"
"Kuule jah, vana suleti, sest arved olid maksmata."
Heleni ohke peale vabastas Kert ta oma embusest ning lasi pilgul elamises ringi rännata.
"Oleksid võinud minult ju laenata..."
"Kuule, unusta see. Tühiasi. Lauri on tööl või?"
"Mhmh, peaks peale viit jõudma."
"Selge, selge. Aga lähme nüüd sõitma, sõbrad ootavad autos. Muide, üks kutt võiks sulle isegi meeldida!" Tegi Kert oma tavapärast nalja.
"Jäta naljad! Lähme siis, mis me neil ikka oodata laseme."
Helen kirjutas Laurile teate ning seejärel lahkuti majast, mis jäi nüüd peremeest ootama.
"Istu taha," ütles Kert ja avas eesukse, et ise rooli istuda.
"Ma ootasin sind," sõnas tumedapäine noormees, kes istus akna ääres just nõnda, et päike varjas ta näo täielikult.
Mis asja?!?? Ta hääl..See lause..Täpselt nagu...Kas see on võimalik..? Ei, ei, EI! Ma kujutan seda endale ette.
"Hei, neiu, ärka ülesse!"
"Ma olengi ju ärkvel... ," mõtles Helen liiga kõvasti.
"Jah, muidugi sa oled, aga istu nüüd peale. Kohe läheb sõiduks."
"Oih, jah, vabandust!"
"Mina olen Martin. Kert on sinust palju pajatanud, Helen. Olen juba kaua oodanud sinuga kohtumist."
"Ahah, tõesti? Okei..."
Helen oli pisut segaduses, kuna selles mehes paistis olevat nõnda palju tuttavlikku. Ta lõhnas isegi samamoodi nagu...
"Me viime su ühte kaunisse paika, " jätkas Martin.
Appi! Silme eest kisub mustaks ja kõik kaob kaugusesse, kõrvus vilistab. Tunnen end nii..Jõuetuna...
Silmapilgu möödudes lebas Helen teadvusetult autoistmel.

0 kommentaari:

 

Reach for the stars... As high you can go! Template by Ipietoon Cute Blog Design

Blogger Templates