reede, 16. juuli 2010

I'm burning in your arms - 7.ptk


Ma ei tea, mis tegelikult toimub. Mis toimub minu sees, on hoopis midagi muud, kui see, mis välja paistab. Kas hakkan lõplikult aru kaotama või on see kõigest algus, mis on kui lõputu õudus? Kes teab kuhu viib mu tee ning kellega võib see ristuda? Mis toob kauge tulevik, kui olevikki on nõnda keerukas, et lahendusi on pea võimatu leida? Kas siis on veel võimalik teha ratsioanaalseid otsusi, eriti nüüd, mil ootamatused niidavad jalust? Kui oleksin osanud seda ette näha, oleks, oleks..Oleks pööranud selja eesootavale. Ma ei osanud aimata, et elu võtab selliseid pöördeid. Olen tobuke, kes ei oska asju ette näha, isegi kui neid ei tohiks kunagi juhtuda. Oma elus tuleb ju nii paljude asjadega arvestada.. Mis saab siis, kui...
"Ja mida teile, preili?"
Korraga märkas Helen, et järg oli jõudnud temani, kuid siis aga ei saanud ta enam sõnu suust.
"Ma..Eee..Sooviks kurgutablette!" pahvatas tüdruk eneselegi ootamatult.
"Milliseid te soovite, kas..."
Heleni taskus andist endast märku tema mobiiltelefon, mis lausa nõudis kohest vastamist.
"Vabandage, jätan seekord ostmata!...Tsau, Maria," ütles Helen ning lahkus apteegist võimalikult kiiresti.
"Sain su teate. Üsna hullumeelne, kas sa ei leia?"
"Ei, sa ei mõista! Sa ei tea veel pooli asju! Saame kokku ja siis räägin, mis vahepeal juhtus."
"Mul on täna veel palju tegemist. Tulen homme sinu juurest läbi," vastas Maria
"Teeme nii siis. Tsau!"
"No, tsau!"
Helen suundus pargi poole, kuna ei soovinud veel koju naasta. Ta tahtis üksi olla. Hetkel oli liiga palju segadust tunginud tema ellu, mis vajas pikemat seedimist.
Ta istus pingile ning jäi mööduvaid inimesi vaatama, kellel kõigil ise suund.
Temast möödus nii noori kui vanu, peresid kui ka üksikuid, rõõmsaid kui ka tõsiseid või mõlgutasid nad lihtsalt mõtteid? Kes teab, kes teab.. Lapsed kilkasid ja nõudsid vanematelt erinevaid asju, kes küll kommi, kes mänguasju. Vanaemad muidugi olid koheselt nõus kõike ostma, kui vaid laps vakka jääks. Hellitavad põngerjad ära, mis muud.
Lapsed vinguvad, teevad lollusi, ei kuula sõna, kaovad ära, enamus ajast on nad nagu väiksed põrsad. Ei, EI! Ma ei taha lapsi, mitte veel. Kakskümmend üks on hetkel veel liiga noor, et... Veelkord ei!
"Kas siia võib istuda?" küsis pikka kasvu noormees, kelle hääl kõlas mesimagusalt.
Helen tõstis pilgu ülesse ja nägi enda ees seismas Martinit.
"Martin!?!" ehmatas Helen
Tüdruk silmitses meest pealaest jalatallani, ise üsna kohkunud seesugusest üllatusest.
Martin seadis end Heleni kõrvale istuma.
Tal on kena naeratus, lausa silmipimestavalt kena.
"Ma elan siin läheduses," lausus Martin peale paariminutilist vaikust.
"Siin.. Sa elad Valgas??" oli Helen pahviks löödud.
"Elan Pikal tänaval."
Järjekordselt vaikiti.
"Jätsin sulle oma numbri, said ikka kätte?"
"Ee..Jaa, sain küll," kogeles tüdruk, kes oli kuuldust veel üpris jahmunud.
Martin tõusis püsti ja ulatas Helenile käe.
"Tule," sosistas ta.
"Kuhu?"
"Lähme jäätist sööma," kõlas vastus.
Helen oli veidikene umbusklik ega söendanud oma kohalt liikuda, ent viimaks ta siiski tõusis, jättes aga Martini käe märkamata.
Nad liikusid lähima poe poole, kuhu jõuti umbes viieteistkümne minuti pärast.
Martin ostis 2 šokolaadi topsijäätist ja ühe ulatas poest väljudes Helenile. Tüdruk tundis oma kehal külmavärinaid, kui Martin puudutas ta kätt.
"Šokolaadijäätis?" küsis Helen.
"Jah. Kas sulle ei maitse see? Ma ostan siis uue."
"Ei, ei. Pole vaja. See on mu lemmikjäätis."
"No, näed siis. Minu oma ka," vastas Martin rõõmsalt.
"Päriselt?"
"Päriselt, päriselt. Kuhu sa minna tahaksid?"
Helen mõtles viivu.
"Lähme kiikuma. Pedeli äärde. Ma armastan kiikuda," vasta ta.
"Lähme siis!"
Mõlemad limpsisid jäätist, mis sulas üha kiiremini ja kiiremini sel kuumal õhtul. Martin silmitses oma kaaslast, kes muigas tasa omaette.
"Sa oled ilus."
"Khmm, mis??" jahmus Helen.
"Sa oled ilus. Millest sa mõtled?"
"Ee..Aitäh. Ei midagi erilist. Niisama elust. Mis sa ise mõtled?"
"Sinust," vastas Martin.
"Ee....Näe, lapsed kiiguvad, me ei saagi minna," põikles Helen teemast kõrvale.
"Ei saagi."
Korraga tõmbas Martin tüdruku enda poole ja pühkis ta suu šokolaadist puhtaks.
"Sa oled armas."
"Ma..Ee..."
Helen tundis kuidas ta keha värises nõnda, et mõistus ei andnud normaalset vastust toimuvale. Ta tundis vaid kuidas süda puperdab ning võis iga hetk rinnust välja hüpata.
Martin nihutas end veidi lähemale, et...
Kuid järsku helises Heleni telefon, mille peale Helen kohkus.
Martin astus eemale, lubades tüdrukul telefonile vastata.
"Jaa..Tsau. Ma olen Pedeli ääres. Jah, ma kohe hakkangi tulema! Näeme."
Kõne lõppedes vaatas ta ka kella, mis näitas 20.27.
"Ma pean minema," ütles Helen ning kiirustas juba kodu poole.
"Oota, ma saadan sind!" hüüdis Martin veel järgi, kuid tüdruk ei kuulnud teda enam. Ta lausa jooksis sealt minema.

0 kommentaari:

 

Reach for the stars... As high you can go! Template by Ipietoon Cute Blog Design

Blogger Templates