neljapäev, 5. august 2010

What do you want? - 8.ptk


“Kuule, oota nüüd!” Karjus Martin meeleheitlikult, kuid sellele ei pööranud neiu absoluutlselt mingit tähelepanu.
”Helen, palun Sind!”
Ta jäi seisma. Ootas. Mida ta ootas??
Ootas kuni Martin jõudis temani.
”Mu maja paistab kohe üle tee.”
Martin vaatas seda maja tähelepanelikult. See oli suur kahekorruseline maja, ilusa aia, mitmete puude ja erinevate taimeliikidega. Ta nägi ka, et värava poole liikus kolm kuju. Tundus, et 2 meesterahvast ning naine. Kaks neist lahkusid ja teine sammus juba tagasi.
Helen vaatas lahkuvaid isikuid nukra pilguga, kuna oli unustanud tänase õhtusöögi. Tal oli piinlik, et unustas selle.
Sõnagi lausumata hakkas tüdruk üle tee kõndima ega vaadanud kordagi tagasi. Sel korral ei püüdnud Martin Helenit peatada. Temagi asus koduteele.
”Mu vanemad läksid just minema,” sõnas Lauri Helenile, kes sulges enda järel ust.
”Ma tean. Ma nägin neid lahkumas. Ma unustasin selle täiesti…"
”Sa ju tead kui raske oli leida meile kõigile sobivat vaba õhtut, et viimaks maha istuda ja sind neile tutvustada.”
Lauri oli üsna pahane.
“Anna andeks! Ma lihtsalt..Ma ei tea…Anna andeks.”
”Olgu, unustame selle. Võib-olla õnnestub järgmine nädal paremini. Siis on mu emal sünnipäev.”
”Oh, juba järgmine nädal?” hämmeldus Helen, kuna tal oli seegi täiesti ununenud.
”Jah, seekord näed tervet perekonda,” vastas Lauri, kes külmkapist toitu otsis.
”Mh, sa ei teinudki õhtuks midagi. Mis sa täna tegid üldse?”
”Eee, ma käisin jalutamas…Teen kohe midagi kerget.”
”Terve päev jalutasid? Mariaga, jah? Nojaa, siis pole midagi imestada. Te peate ju kogu aeg nägema ja pläkutama kõigest.”
”Mariaga jah… ,” vastas tüdruk, askeldades parajasti toidukraamiga.
”Teen makarone, sobib? Saab kiiresti valmis.”
”Mhmh,” kõlas elutoast Lauri ebaselge häälitsus, kes oli end juba mugavalt televiisori ette sättinud.
”Helen, kuule…”
”Noo?”
”Mis oleks, kui saaksime lapse?” küsis Lauri ootamatult. Lausa nii ootamatult tuli see küsimus, et Helen ei osanud kuidagi olla ega midagi kosta.
”Helen?!”
”Eee…Tead, ma ei oska midagi öelda…Söök on ka kohe valmis.”
”Aga me võiks ju,” ei jätnud mees järgi.
”Tule nüüd sööma… , “ põikles Helen teemast kõrvale.
Lauri ajas end diivanilt püsti ja liikus kööki, et kõhtu täita.
Istunud lauda, hakkas ta aga uuesti pihta lõpetamata teemaga.
”Kuidas siis jääb? Oleks ju tore, kui…”
”Lauri, ma ei taha last! Mitte praegu. Ma pole selleks valmis, mitte nii noorelt!” pahvatas ta.
”Ma lihtsalt mõtlesin, et…”
”Ei, ei ja veelkord EI!”
”Okei, okei.. Lõpetame selle jutu siis... Oota aga… Kuhu sa nüüd siis tormad?? küsis ta Helenilt, kes oli kiiruga kampsuni selga tõmmanud, et välja minna.
”Jalutama,” vastas ta.
”Jälle? Üksi?”
”Jah, jah!”
Äkitselt käis uks pauguga kinni ja läinud ta juba oligi.
Täitsa segi läinud! Tema tahab last!! Aga mina ei taha!!! Appikene… Mul pole lihtsalt sõnu. Me oleme kõigest aasta koos elanud ja tema tahab juba last! Temal on muidugi lihtne.. Teeb ära ja valmis. Nojah! Aga mina?! Pean kannatama 9 kuud ja kindlasti pean hiljem ise kõigega üksi tegelema. Mida ta õige arvab?? Et see on nii lihtne?
Helen jõudis Maria korteri ette.
Tuli põleb. Ta on kodus. Väga hea.
Ta astus trepikotta, et minna kolmandale korrusele. Korter 28. Ta lasi uksekella ning jäi ootama. Keegi tuli ukse taha.
”Kes on?” küsis väsinud hääl.
”Helen.”
”Helen?” ehmatas Maria, otsides samal ajal kummutilt õiget võtit.
Uks keerati lahti.
”Mida sa siin teed? Ja veel nii hilja? Me pidime homme nagunii kohtuma. Tule nüüd edasi, mis seisad seal nagu soolasammas!”
”Ma tean, et on hilja… ,”ütles ta ning puhkes nutma.
”Kuule, mis juhtus? Tule, ma teen sulle teed.”
Nad läksid kööki, mis lõhnas veel millegi maitsva järele.
”Vabanda, et su ülesse ajasin.”
”Ah, sellest pole midagi. Ma nagunii ei saanud und. Räägi nüüd. Ma tean, et sa niisama istuma ei tulnud siia.”
Helen kogus end väheke.
”Täna on nii palju juhtunud, et ma ei saa enam ise ka aru, mis toimub. Ma näeksin nagu und.”
”Nii? Jätka,” palus Maria ning valas keema läinud vee tassidesse.
”Peale seda, kui me lahku läskime, helistas mulle Kert. Ta tuli Valka. Pidime sõitma minema… Aga kui autosse jõudsin… Seal oli üks mees.. Ta on täpselt selline nagu mu unenäo mees, kas tead.”
”Aga sa pole kunagi oma unenäo mehe nägu näinud ju,” segas Maria vahele.
”Ei ole tõesti, aga.. Tema lõhnas samamoodi, tal on samasugune hääl ja võib öelda, et mu unenägu muutus justkui reaalseks tol hetkel. Ta ütles, et ootas mind. Täpselt nagu unes! Või noh, tegelikult ütles ta, et nad ootasid mind, aga see on umbes sama ju!”
”Ja mis siis sai?" muutus Maria uudishimulikuks.
”Ma minestasin.”
”Jälle või?!? Kuule, see pole normaalne ju. Sa oled mitu korda juba minestanud! Mine ometi arsti juurde.”
”Jah, Kert arvas, et võin rase olla…Ma läksin rasedustesti ostma, kui sa mulle helistasid ja…”
”Oi appikene, selle peale ma ei tulnudki! Rase..Helen, mis? Oledki??”
”Ma ei tea.. Ma ei ostnud seda paganama testi! Ma lõin araks. Ma ei suuda. Ma ei taha seda!” ja Helen puhkes taas nutma.
”Helen, ära muretse, kõik saab korda! Ära nuta…”
”Aga see pole veel kõik… Ma arvasin, et ma ei kohta seda Kerdi sõpra enam kuskil pärast seda juhtumit, aga võta näpust! Ta elab Valgas!!”
”Mis asja? Oota..Kus sa siis…?
”Peale apteegis käimist, läksin linnaparki. Istusin maha. Vaatasin inimesi ja äkki ilmus tema välja!”
”Olgu Helen, aitab. Sa oled endast väljas. Ära räägi rohkem. Ma teen sulle voodi korda ja lähme magama. Homme räägid edasi, eks?”
”Jah…”
”Joo tee ära, ma otsin seni pesu ja siis saad puhata.”
”Aitäh sulle! Ma ei tea mida ma sinuta teeksin!” lausus Helen.
”Ah, mis sa nüüd! Me oleme nii kaua koos olnud. Kuidas ma saaksin su niisama vedelema jätta?”
”Ma mõtlen seda tõsiselt.”
”Hea küll, ma lähen otsin asjad välja.”
Maria läks magamistuppa, et kapist puhast pesu otsida, mis elutuppa diivanile oma külalisele asemeks seada.
”Tule nüüd. Võid magama minna.”
”Aitäh veelkord. Head ööd, Maria.”
”Head ööd,” lausus Maria ning sulges elutoa ukse, et sõbranna vaikuses magada saaks.

0 kommentaari:

 

Reach for the stars... As high you can go! Template by Ipietoon Cute Blog Design

Blogger Templates