esmaspäev, 4. oktoober 2010

What if ...? - 9.ptk



Helen ärkas selle peale, et kuulis kedagi köögis tassidega kolistamas. Ta ajas end vaikselt, ent vaevaliselt voodist püsti. Ta tundis, kuidas tal pea tasa, kuid järjekindlalt lõhkus. Liiga palju üleliigset.
”Tere hommikust, unimüts! Said ka lõpuks ülesse. Pannkoogid on laual. Kohv saab ka kohe valmis.”
Helen vaatas ringi. Päike säras juba. Toas oli päris umbne, hingatagi ei saanud. Ta silmitses termomeetrit, mis näitas, et toas on 28 kraadi ning õues 32.
”Hommikust jah. Juba on lõuna?” imestas tüdruk.
Ta võttis kapist taldriku, sahtlist noa-kahvli ning istus lauda, kus ootasid ees imeliselt lõhnavad koogid, värske maasikamoos ja tühi kohvitass, mis vajas täitmist.
”Kuidas magasid?” küsis Maria.
”Ma nägin väga halba und. See oli lihtsalt kohutav!”
”Nägid oma unenäo meest, ah?”
”Ei, seekord mitte. Ma nägin, et mul oli terve lasteaiatäis lapsi… Ja ma ei osanud nendega midagi peale hakata! Nad lihtsalt kisasid täiest kõrist, kaklesid üksteisega, kakkusid mind juustest, pildusid toitu.. Ah, see oli jube!”
”Kus oli alles unenägu! Huvitav… Aga kuule, kas sa siis teed rasedustesti?” tundis sõbranna huvi.
”Ma ei tea! Ma ei tahagi. Tead, Lauri tahab ju last..”
”Oh sa pagan... Tema tahab siis last? Täitsa … Lõpp… Ja sina?”
”Sellepärast ma eile siia tulingi ju. Ma ei tahtnud Lauriga sellest rääkida. Ta muudkui rääkis, et võiks ju lapse saada ja noh… Ma ei suutnud. Tulin tulema. Siin ma nüüd siis olen, võib-olla rase, mees tahab last, mina ei taha. Äge, kas pole?”
”Mnjaa. Sõnatuks võtab. Uskumatu lihtsalt. Ma poleks küll arvanud, et Lauri tahab last.”
”Ma ka ei arvanud. Täitsa kreisi. Ole hea, ulata kohvikann, sai vist valmis,” palus Helen.
”Tead, lähme ostame sulle selle testi ära ja siis selgub, kas oled rase või ei,” ütles Maria, ulatades Helenile kannu, milles auras kuum kohv.
”Arvad? Oeh, ma ei taha. Ma kardan!”
”Mida sa kardad, ah? Muudmoodi me teada ei saa ju. Sa ei pruugi rase olla, lihtsalt… Äkki on sul midagi muud viga. Siis pead küll arsti juurde minema. Kas sul päevi pole olnud siis?” küsis ta.
”Ma ei tea.”
”Kuidas sa siis ei tea?!?”
”No, ma ei pea arvet selle üle eriti. Ma umbes tean, kuna võib alata.”
”Ja kuna siis?”
”Peaks olema kuskil kuueteistkümnenda paiku.”
”Ja täna on 21. juuli. Hiljaks jäänud?”
”Ma ei tea ju. 5 päeva siia-sinna on ju normaalne??”
”Kuule olgu, sööme ära ja siis lähme küll apteeki testi ostma.”
Tunni aja pärast seisis noor neiu taas apteegi kassa järjekorras, pea mõtteist tulvil. Põnevus ja hirm ühekorraga. Äkki ei olegi see nii hull, kui ette kujutan?
“Helen, sinu kord,” sosistas Maria.
“Helen!” kordas sõbranna, pidades vajalikuks Helenit õrnalt näpistada, et ta ometi reageeriks.
“Ai, see oli valus! Miks sa... Ahjaa, ma sooviks rasedustesti,” lausus ta, kui märkas apteekritädi kurje silmi endale otsa vahtimas.
Helen pistis saadud karbi kärmelt pükste taskusse.
“5.50 tagasi, palun.”
“Aitäh!” jõudis tüdruk veel öelda, kui juba trügis järgmine klient oma retseptidega kassa poole.
“Polnudki ju nii hull, või mis? päris Maria
“Ei, aga testi tulemuse ootamine ilmselt on.”
“Kindlasti, kuid sa pead selle ära tegema. Ainult siis saad kindle olla, kas oled või ei ole rase.”
Ootamatult hakkas helisema Maria mobiiltelefon.
“Jaa. Ahsoo. Jajah, saan aru. Selge, mhmh. Ma olen, no ütleme, umbes tunni pärast seal. Okei, selge. Näeme siis. Tsau.”
“Kes see oli?” tundis Helen huvi.
“See oli üks mu sõber. Tutvusime paar kuud tagasi ühel üritusel.”
“Ah, tegelt? naeris Helen.
“Kuule, jaa noh! Nii, ma saadan su koju ja ise jooksen linna tagasi. Praegu ei tohiks ju Laurit ka veel kodus olla, nii et saad testi ka ära teha.”
“Ju vist. Aga sa ei pea mind saatma, arvan, et leian isegi kodutee ülesse.
“No, olgu, teeme siis nii. Helen, aga helista mulle, kui testi tulemus teada on. Ootan põnevusega.”
“Mnjah, mina nii väga ei ootaks. Ma veidikene kardan ju siiski.. Et mis siis saab?” muretses Helen.
“Ah, ära nüüd nii põe seda. Tuleb, mis tuleb. Küll me midagi välja mõtleme. Okei siis, tsauki. Helistame!”
“Tsau!”
Helen kõndis mööda kõnniteed, mis kord lookles siia ja kord sinna. Tema tee tundus aina pikenevat, arvestades asjaoluga, et aeg ju ei seisa. Lauri võib enne teda koju jõuda ning seda Helen ei tahaks. Hetkel ei soovi ta Lauriga kohtuda, vähemalt mitte enne, kui kõik on selge - kas ta on nüüd käima peal või mitte.
Viimaks jõudis ta oma kodu ukse taha, mis õnneks oli lukus. Kedagi polnud. See oli Heleni jaoks suur kergendus. Natuke aega sai ta veel omaette olla.
Ta otsis tasku põhjast võtit, mille õngitsemisel sattus ta kobama ka karpi, milles olev test võis muuta paljutki. Suure ohkega tõmbas ta ahnelt võtme taskust välja ja äkiliste liigutustega avas lukustatud ukse.
Helen astus esikust kööki ning sealt edasi magamistuppa, kus ootas teda ees tühi ning sassis voodi.
Tal pole ka kunagi aega voodit korda teha. Seepeale asuski Helen voodit tegema ja kui see tehtud sai, meenus talle väike karbike taskus.
Instinktiivselt surus ta käe selle karbikese järele ning avas selle. Lugenud läbi kasutusjuhendi, suundus Helen vannituppa, et viimaks saada vastus painavale küsimusele.
Ta talitas täpselt nii nagu pidi ja ootas nüüd tulemust. Lootis Helen ju siiski, et testipulgale ilmub vaid üks joon, mis tähendaks, et ta pole rase, kuid hirmunult mõtles ta teisele joonele, mis võis ootamatult lisanduda.
Möödunud oli juba 10 minutit. Helen hoidis kramplikult pead käte vahel, hirm oli ta täielikult endasse haaranud.
Ta tõusis põrandalt püsti ja läks tuppa telefoni otsima, et saaks kohe Mariale helistada, kui on söendanud heita pilgu tulemusele.
Helen astus tagasi vannituppa, kus teda ootas kraanikausi serval test, millel on juba vastus olemas.
Ta seisis ukselävel nõnda abitult ja hirmunult. Talle tundus, et elu jäi korraga seisma.
Kõik näis kaduvat ja Helen ei suutnud mitte millestki kinni haarata. Või ta äkki ei tahtnudki seda teha? Miski sundis teda siiski oma saatusele otsa vaatama minna.
Helen hoidis testi oma vasakus käes, kui ta parasjagu püüdis teise väriseva käega Maria numbrit leida.
Kõlas kutsuv toon.
“Maria! Ma... ma olen rase, “ suutis ta veel öelda enne, kui mobiil tal käest libises ning ta meeleheitlikult nutma puhkes.

0 kommentaari:

 

Reach for the stars... As high you can go! Template by Ipietoon Cute Blog Design

Blogger Templates