esmaspäev, 29. november 2010

Kas teadsid, et ma õpin alles valetama?


Ma valetaks, kui ütleksin, et ei hooli, et ei armasta, et ma ei kahetseks, kui lähen. Aga samas ma valetaks ka juhul, kui ütleksin, et ma ei tunne viha. Aga ma siiski valetan, sest seda on vaja. Ma ütlen, et mul on ükskõik ja surun kõik tunded sel hetkel alla, et mitte taganeda. Ometigi sisimas tunnen hetk hiljem, et poleks pidanud, kuid paraku... Ja püüan tappa kõik hea, et vältida tõelisuse peegeldust mu näos, näida külm. Aga ma valetan iga kord, kui üritan iseendale selgeks teha, et nii ongi parem. Ei ole. Ja tahaks karjuda, et see lõpeks! Miks on vaja tunda neid tundeid, mida ei tahaks? Kas on vaja? Hetk, mil oleksin ehk nutma hakanud, möödus.
Vaatan peeglisse ja näen üht silmapaari, mis otsivad seletust koormusele, mis lasub südamel. Miski oleks nagu mõra südamesse löönud. Raske leida vastavaid vahendeid, millega viga korda teha. Verd tilgub tasapisi kuskil hingesopis. Iga tilk on üha põletavam. Oma mõtetega on raske üksi olla, sest need ei lase rahulikult olla, närides auklikuks kogu sisikonna. Ja kui Sind pole, seda valusam on. Kuid kui oled mu kõrval on isegi hullem, kuna siis on veelgi keerulisem suruda alla tõsiasja, et on raske loobuda, hävitada kõik, mis on nõnda hea.

0 kommentaari:

 

Reach for the stars... As high you can go! Template by Ipietoon Cute Blog Design

Blogger Templates