neljapäev, 4. november 2010

I guess I need you - 10.ptk

Keegi urgitses võtmega lukuaugus, kuid tulutult, sest uks oli juba eelneva inimese poolt avatud. Ta astus külma esikusse, kus ootas ees jalatsipaar, mida hommikul tööle minnes polnud.
Appi, see on ju Lauri. Mida ma teen? Mida ma ometi teen?
“Tere, kallis!” hüüdis mees esikust, suundudes tuppa.
“Tere jah!”
“Kus sa siis öösel olid? Telefoni jätsid ka koju,” lausus mees vannitoa poole liikudes.
“No, mis sa siin siis passid?” küsis ta nüüd tualeti uksel seistes, silmitsedes end peeglist vahtivat Helenit, kes oli selle napi ajaga rasedustesti prügikasti poetanud ja mobiili töökorda seadnud. Selle lühikese ajaga oli ka Maria jõudnud teele läkitada 3 sõnumit, mis ootasid lugemist.
“Anna selle eilse pärast andeks. See tuli ootamatult, ma usun. Ma ei puuduta seda teemat enam.”
Helen vahtis ikka veel tummalt peeglisse, seda mitte midagi ütlevat nägu, mida äsja külma veega turgutatud sai, et pisaraist punetavat nägu varjata. Ta oli endast täiesti väljas ega suutnud keskenduda Lauri jutule. Sõnad kaotasid temani jõudes igasuguse tähenduse ja jõu. Ainus, mida ta veel mõista suutis, oli teadvusesse talletunud fakt- sa oled rase.
“Kallis, kas sinuga on ikka kõik korras?” küsis Lauri, märgates, et Helen justkui ei viibigi seal.
“Jajah! Kõik on hästi. Lähen käin tiiru poest läbi. Kappides pole suurt midagi,” sõnas tüdruk, püüdes rasedust võimalikult kaugesse tulevikku suruda, et mitte niipea sellega tegeleda. Ja muidugi oli poodi minek ettekäändeks, et rahus Mariaga asja arutada, kelle sõnumite sisu võis ju üsna lihtsalt ette aimata.
“Olgu, lähme siis koos,” vastas Lauri.
“Ee..Arvad? Ei tea, kas sa ikka viitsid, alles jõudsid töölt.”
“Viitsin ikka. Hakkame siis minema või?”
“Nojah. Ma vahetan riided ära ja siis võime minna,” kostis seepeale Helen, kes oli liiga nõrk, et kellelegi praegu vastu vaielda.
Terve tee poodi ja tagasi kulges üsna vaikselt, seda muidgi Heleni jaoks, kes oli vait kui sukk. Lauri lobises aga vahetpidamata tööst ja üldse mingitel elulistel teemadel, millest Helen mitte ühte sõna ka kinni ei haaranud.
“Kuule, kas sa oled kindle, et kõik on ikka hästi? Mulle küll nii ei tundu, sa paistad täna nii hajevil olevat,” märkas mees äkki vahele öelda.
“Mh..Mina? Ma ju ütlesin, et kõik on hästi.”
“Tõesti?” krigistas Lauri hambaid, püüdes vastuoluliselt seda juttu uskuda.
“No, olgu... Suvi hakkab läbi saama ja kool algab. Mul tuli meelde, et üks oluline töö on veel vaja ära teha ja ma pole seda veel alusatnudki,” valetas Helen süüdimatult.
“Seda ma arvasingi! Küll sa hakkama saad. Ma võin aidata ka, kui vaja. Kaks aastakest veel ja ongi ülikool lõpetatud.”
“Mhmh,” kõlas ebamäärane pomin.
“Võti on sinu käes?”
Sõnatult tuhnis Helen oma taskutes, vaadates küsivalt Laurile otsa, kes ootas kärsitult lukustatud ukse taga, kaks kilekotti kummaski käes.
“Ei leia. Sinu kätte ei saanud?”
“Võimalik. Vaata mu parempoolsesse taskusse.”
Ta õngitses sealt välja võtmekimbu, milles rippus palju erineva otstarbega võtmeid. Asetanud õige võtme lukuauku, võisid nad majja siseneda.

Kui õhtusöök oli söödud ning põhilised saated vaadatud, leidis Helen end üksinduses, vaadates enda ette laiali valguvasse pimedusse, milles aeg-ajalt virvendasid tänavate vahel tiirutavate autode tuled. Lauri oli juba ammu sügavasse unne vajunud ning näis nõnda rahulikuna. Seevastu oli Helen aga üpriski rahutu. Ta klõpsis ärevalt televiisoripulti, kuna ta meel oli täis segadust, mistõttu vajas ta ka pidevat süžee muutust filmipildis.
Ta ei teadnud, mis saab edasi, mis peaks juhtuma. Samuti ei suutnud ta oma rasedusest Laurile rääkida, sest ta polnud selliseks elumuutuseks valmis, ta polnud valmis seda last saama. Kõik oli ühe hetkega segamini paisatud. Ülikool on pooleli, tööl ei käi, lastest ei tea ka midagi. Täielik kaos, mis viis Heleni ootamatult tasakaalust välja.
“Ma mõtlesin, et sa ei tulegi enam mu juurde,” kõlas meesterahva mahlane hääl.
“Arvasin, et ei näegi sind enam.”
“Aga nüüd oled sa jälle tagasi,” lausus Heleni unenäo mees, kes tasa, kuid enesekindlalt tema poole liikus.
“Nii hea on siin olla.”
“Läheb veel paremaks,” sosistas mees.
Helen sulges juba vargsi oma silmad, janunedes võimaliku suudluse järele. See ootus muutus aga väljakannatamatuks, kuna näis venivat igavikuliseks. Ta avas ettevaatlikult ühe silma, kuid tervikliku pildi saamiseks tuli avada ka teine. Heleni unenägu oli mõne sekundiga muutunud täiesti uueks. Tema unenäo mees oli kadunud, oodatud suudlus võis hetkega unustusse vajuda. Nüüd leidis Helen end kuristiku äärel seismas. Toibunud äkilisest muutusest, taganes ta mitu sammu, kuna kõrgusekartus kerkis teadvuses esile, mis pani ta südame kiiremini taguma. Järsku tundis tüdruk kellegi rasket kätt enda õlal ja tundmatut korrutamas tema nime, mille kõla igakord muutus üha tugevamaks ning mõjusamaks.
“Helen! Helen!! Helen!!!”
Korraga ärkas Helen sellest unenäost, olles veel suuremas segaduses nähe Laurit oma näo kohal.
“Lõpuks ometi ärkasid. Mida sa küll unes nägid, siplesid nii mis hirmus,” sõnas mees.
“Oh..Ma ei tea.”
Helen heitis kiire pilgu kalendrile, milles number kahtekümmend kaht ääristas punane kast. Laupäev.
Köögist tungis tugev kohvilõhn magamistuppa, mis äratas Heleni meeled korralikult ülesse.
“Kohv on valmis?” küsis ta.
“Jah. Võileivad samuti.”
“Kohe ajan end siit püsti.”
Ta lükkas raske, ent sooja teki endalt maha, lastes jahedusel end näpistada. Lauri istus endiselt voodil, jälgides silmanurgast iharal pilgul Helenit, kes end aegsasti jalule ajas. Ta lihtsalt istus seal ning nautis seda vaatepilti, mis tekitasid mehes vastupandamatuid tundeid.
Helen oli just kapist hommikumantli võtnud, kui Lauri haaras naise oma käte vahele ja külvas ta üle tuhande kuuma suudlusega üle kogu keha. Helen tundis võimsaid külmavärinaid, mis olid küll väljakannatamatud, kuid samas nii nauditavad. Ennastunustavalt laskis Helen end tagasi voodile lükata, jättes hommikumantli lohakalt põrandale vedelema.
Suudlused muutusid aina kirglikemaks. Mehe käsi libises õrnalt Heleni rinnaesisele, mis pani naise võpatama. Kasvav iha sundis tal Laurilt särgi seljast tõmbama. Ka tema andis oma kätele vaba voli liuelda mööda mehe ahvatlevat keha. Joovastus lubas anduda igale kordumatule puudutusele, mis tugevdasid nende ohjeldamatult kasvavat vajadust jõuda kulminatsioonini. Siis aga tundis Helen äkilist vastikust, mis nõudis kohest reageerimist.
“Lauri, oota... Ma pean...” ja juba jooksis ta vetsu. See küll parandas natukene tema enesetunnet, kuid mitte täielikult.
“Helen, mis juhtus?” päris Lauri.
“Ma ei tea. Mul hakkas äkki paha.”
“Hakkad haigeks jääma või?”
“Ei tea.”
“Aga lähme siis sööma,” ütles Lauri, ulatades vannitoa uksel seisvale Helenile hommikumantli.
Koos mindi kööki hilist hommikusööki sööma, mis ootas einestajaid juba tund aega.
Helen vajus taaskord mõttesse, kuna ootamatu iiveldustunne tuletas meelde tema rasedust.
Kuskilt kaugelt kuulis tüdruk midagi Siimust ja sünnipäevast.
“Mida?” küsis Helen.
“Ma ütlesin, et täna on Siimu sünnipäev. Ta helistas eile ja kutsus meid sinna. Me lähme ju?”
“Ah, ma ei tea...”
“Kuidas ei tea? Me pole ju kordagi minemata jätnud.”
Helen oli veidike segaduses, kuna oli täiesti unustanud Lauri sõbra tähtpäeva, millele nad tõesti igal aastal oodatud olid.
“Aga meil pole ju kingitustki ostetud,” püüdis Helen vabandusi leida.
“Mis siis? Ostame mingi kingikomplekti ja pudeli.”
“Ja lilled.”
“Ja lilled ka. Me lähme siis, onju?”
“Nojah.”
Helen vaatas kella. Paari minuti pärast kaks.
“Mis kell siis pidu on?” küsis ta, samal ajal kohvitassi ja taldrikut kraanikaussi asetades.
“Ta arvas, et umbes kell seitse.”
4 tundi oli seega aega end valmis seada ja poes käia. Helen kasutaski võimalust ning lippas duši alla, jättes Lauri oma toimetusi tegema.

Kell mobiiltelefonil näitas 19.22, kui Helen ja Lauri jõudsid Siimu korterisse.
“Mõned inimesed on veel tulemata,” ütles Siim, kui oli lilled vaasi pannud ning kingikoti lauale asetanud.
“Kas Lauri ikka mainis, et lähme hiljem klubisse edasi?”
“Ei öelnud,” segas Lauri vahele.
“Ole mureta, sa näed ju väga kena välja,” meelitas Siim, kes juhatas paari elutuppa, kus juba ootasid tuttavad näod.
Siim hakkas äsja avatud šampust pokaalidesse valama, kui kõlas uus koputus.
“Viimased külalised vist jõudsid.”
Siim juhatas nemadki seltskonda ning nüüd võis pidu täies hoos alata.
Viimaks, kui südaöö hakkas lähenema, olid mõned külalised juba üsna vintis.
“Kas nüüd läheks ehk klubisse ka?” karjus Siim üle lärmavate kaaslaste.
“Kes sõidab?” küsis üks purjus noormees.
“Lauri?”
“No, okei. Hakkame siis liikuma,” vastas Lauri, kes polnud õhtul jooksul koradgi alkoholi pruukinud.
Rahvas hakkas elutoas sagima, et valmistuda välja minekuks. Ka Lauri tõusis diivanilt, võttes Helenilt käest kinni.
“Lähme nüüd tantsima, kaunitar,” sõnas mees meelalt oma kaaslasele otsa vaadates.
Peagi oli Siimu sünnipäeva seltskond kohalikus klubis jalga keerutamas, kõigil tuju eriti hea. Ka Helen nautis lõõgastavat muusikat, mis meelitas ta tantsima. Helen tundis end nii vabalt ja õnnelikuna. Viimaks sai ta unustada oma mured ning lõbutseda. Suures tantsuhoos komistas ta kellelegi otsa. Tavaliselt poleks tüdruk sellele mingit tähelepanu pööranud, kuid sel korral toimis ta vastupidiselt ning pööras end tundmatu suunas.
“Helen, sina?” imestas tuttavliku häälega noormees.
See oli Martin.

0 kommentaari:

 

Reach for the stars... As high you can go! Template by Ipietoon Cute Blog Design

Blogger Templates