kolmapäev, 22. detsember 2010

Love sick game

22.12.10

Ah, ma niisama.
Ise ka ei tea mis ja miks ja kuidas...
Sõnad. Mõtlematud sõnad. Mõtlematud, ent nii tugevad sõnad. Suu kinni. Sõnad omavad kummalist võimu. Keegi ei pühenda end väga sellele, et murda sügavamale sõnade tähendusele.
Ma armastan oma sõnu, sõnu, mida ma tean ja tunnen ning kasutan enda jaoks, et väljendad oma oskusi(?). Kuid nüüd ma soovin lihtsalt, et teised mind oma sõnadega, üleliigsete sõnadega, ei tüütaks.
Olen nii palju oma suud ja sõnu kulutanud, et need kõik on varsti vist üsna kasutuskõlbmatud oma mitmekordsest kasutamisest. Teiste kõrvad on justkui lukus mu sõnade jaoks ja nüüd on mu suu lukus teie jaoks. Hoian oma väärtuslikud sõnaraasukesed vaka all, salajas, et nad muutuksid mingil hetkel tugevamaks, et näidata viimaks, mida nad suudavad. Aga võib-olla ei kasuta ma neid selleks, et näidata nende võimu. Pigem laseksin neil uut elu elama hakata. Uues tähenduses oma tööd teha. Kui siis vaid kellelegi korda läheks. Inimesed on nii... Egoistlikud. Jah. Kuradi kurat. See pole mingi mäng. Elu pole mäng. Teisi peab oskama kuulata ja suuta erapooletult mõista.

0 kommentaari:

 

Reach for the stars... As high you can go! Template by Ipietoon Cute Blog Design

Blogger Templates