laupäev, 26. veebruar 2011

Oublie moi?



Isekus on nõnda piiritu. Tahtmatus anda endast iseenesest mõistetavaid asju, mida võiks ju, see pole nii raske. Ise ilmselt ei pane seda tähelegi, mida mitmeid kordi unustatud on(?). Unustada on muidugi lihtsam ning teha nägu, et kõik on hästi, mina pole midagi teinud. Umbes nii, et seda mida ei mäleta, seda pole olnud. On see tõesti nii?? Käige põrgu, ausõna. Sellejaoks ei jätku isegi piisavalt sõnu, et kirjeldada seda jubedat egoismi.
Olen püüdnud alati olla mõistev, tolerantne. Nüüd, kui viimas teen asju nii nagu mulle parem on, heidetakse seda ette. Seda ei suudeta aga oma sügavast ajusopist välja kaevata, et mitmeid ja mitmeid ja tõsiselt mitmeid kordi olen mina see olnud, kes on end alla surunud.
Ah igasugust trallalaad oskavad inimesed teha. Kui ma ka vahel käitun samamoodi nagu mõned, siis avastatakse enda kaitseks öelda igasugu põnevaid asju, ent seda ei mäletata, mida ise tehtud sai, et ise oldi sarnases olukorras samaväärne.
Yeah, müstiline punkt. Tähendab, ma isegi ei tea enam kuidas siis peaks suhtuma sellisesse asja. Päris hea on ikka teiste väärtusi jalge alla tallata, seada end ilma mingi süütundeta tähtsamaks, tunnistamata oma vigu. Sest fakt on see, et kui püüda vastata teistele samalaadse isekusega, saad ise ikkagi viimaks vastu päid ja jalgu. Lahendus puudub. Mulle vähemalt on alati selline mulje jäänud.

Üsna raske on inimesi mõista, neid tundma õppida, neid armastada, kui seda teha ei lasta. Jah, ma olen ka ehk mingil määral sellist tüüpi, andke andeks, aga elu on mu ära rikkunud. Püüan kõigest hingest endaga hakkama saada.

0 kommentaari:

 

Reach for the stars... As high you can go! Template by Ipietoon Cute Blog Design

Blogger Templates