reede, 18. märts 2011

I have no words...


Pettumus pettumuse otsas kinni. Uskumatu, mis ümberringi toimub. Kedagi ei huvita, kõik tammuvad oma rada, mis on iseenesest ju mõistetav, ent niimoodi siis üle astuda teistest ning sülitada eetilisusele.. Tjah, mul pole sõnu sellise jama kirjeldamiseks enam.
Alustades sellest, et kokku lepitud asjad lihtsalt unustatakse või peetakse neid niivõrd tühisteks.. Ühesõnaga, pole vaja siis üldse midagi kokku leppida ju! (see pole veel isegi mitte üks juhtum, vaid paar sellist on veel)
Teiseks, kui pole võimalik enam pea MITTE KEDAGI usaldada, siis on ikka miski tõsiselt mäda. TÕSISELT!
Kõige tipuks muidugi see, et täiskasvanud inimesed solvuvad kõige jaburamate asjade pärast...

JAH, mul pole enam piisavalt sõnu väljendamaks seda segadust!!!

Probleemne maailm, mis muud. Edu Teile, edu mulle. Ei ole enam ka isegi mitte tahtmist ega viitsimist mõistvust üles näidata. Mõttetu! Liiga palju jama saab selle eest tagasi. Nagu öeldakse, et annad sõrme, võetakse terve käsi.

Fakt on see, et pole mitte vähematki mõtet üritada teisi mõista vms, igaüks elab oma elu, võitleb enda nimel, kasvõi üle laipade ning ega ühelegi inimesele ei lähe korda Sinu tunded, Sinu vajadused ja soovid. Paraku on see meie tänases ühiskonnas nii. Minu meelest varasemalt sellist probleemi nii laialdaselt ei esinenud... Mis siis ikka, olen iseenda parim sõber!

0 kommentaari:

 

Reach for the stars... As high you can go! Template by Ipietoon Cute Blog Design

Blogger Templates