neljapäev, 21. aprill 2011

If you want me, come and take me! - 11.ptk


Kuidas ma sain? No, kuidas ometi?! Mida ta minust nüüd küll mõtleb? Appikene, see ajab mu juba hulluks. Ja tema ajab mu hulluks, isegi rohkem, kui kõik muu, enamgi veel, kui Lauri seda kunagi suutis.
Miks ta ilmus mu ellu? Nagu mul oleks praegu veel vähe muresid. Oeh, kui ma vaid teaks, mis toimub ja miks ma endiselt siin viibin. Võiksin ju ära minna, kuid ei suuda, ilmselt ei tahagi. Miks ometi? Kui ma vaid teaks seda...
Helen nõjatus aknalauale, vaadates kaugele majade vahele, kus nägi koeri haukumas mööduvate võõraste peale, kes ehmatusest ja hirmust sammu kiirendasid. Koerad, jah koerad, tekitasid Helenis kõhedust. Mitte, et mõni koer oleks talle kunagi kallale läinud, vaid ta pigem püüabki ennetada selliseid olukordi.
Ta jäi korraks kuulatama. Vannitoa uks avanes ja sealt mindi magamistuppa. Kapiuks avanes kerge kriuksatuse saatel, kust ilmselt otsiti sobivaid riideid.
“Tere hommikust!” hüüatas mees rõõmsalt köögi poole liikudes.
Helen pööras end tulija suunas ning jäi teda tummalt vaatama.
Mees hakkas aga usinalt kapist kohvipakki otsima, et seda kohvimasinasse panna, nautides temale osaks saavat tähelepanu. Kellele siis ei meeldiks, kui teda himural pilgul jälgitakse. Peagi askeldas ta juba külmkapi juures, võttes sealt või, vorsti, tomatid ja kurgi. Järgmisest kapist võttis ta leiva ja saia.
“Sa ei taha süüa? Või sa ei söögi hommikuti?”
“Söön ikka,” sõnas Helen.
“Võta siis julgesti, ma ei keela. Tunne end nagu kodus,” ütles ta nagu ikka öeldakse külalistele, kes ei söanda midagi puutuda ega teha.
“Tead, Martin...Või tegelikult...Ma ise ka ei tea..Ah, ma ei tea. Vahet pole,” puterdas Helen närviliselt.
“Oot-oot, milles asi? Mis sa rääkida tahtsid?”
“Eee...Ma ei tea ise ka ju! Ma ei saa aru mitte millestki antud hetkel. Et..Et miks ma siin olen? Miks sa mu eile siia kutsusid ja miks ma üldse nõustusin??”
“Nii, esiteks, sa ilmselt tahtsid minu juurde tulla. Sa läksid eile oma kutiga millegipärast tülli ja olid kohe aldis minu pakkumise vastu võtma. Teiseks, ma tahtsin sind siia kutsuda. Said vastused oma painavale küsimustele?”
“Nii, et sa kasutasid juhust, et mind siia meelitada, kuna teadsid...” Helen ei suutnud lauset isegi lõpetada, kuna ta oli veelgi suuremas segaduses, kui enne.
“Päris nii see ka nüüd polnud. Kuigi võib tunduda. Helen, saad aru, sa meeldid mulle, aga sina isegi ei anna mulle võimalust.”
Tüdruk oli pahviks löödud. Muidugi ta võis midagi sellist eelnevalt juba aimata, kuid mõtles, et see on midagi ajutist. Pealegi, ootamatud tundeavaldused võtavad alati sõnad suust. Sa lihtsalt ei tea enam, mida vastata või mida teha. See on sama hea, kui keegi ütleb sulle, et armastab sind ning sina pole valmis samaga vastama.
Mida siis teha? Minema joosta?
Mida öelda?
“Ma armastan sind ka, aga mitte selles mõttes...”
Aga, kui tunned sama?
“Martin...Martin...Ma ei tea, mida öelda...”
Muidugi tean! Sina meeldid mulle ka. AGA...Aga mul on mees, keda ma armastan...Kas ikka armastan? Muidugi armastan. Ma poleks muidu temaga koos. Kindlasti mul hormoonid lihtsalt möllavad. Pole ka ime, kui äkki ilmub välja üks nägus noormees, kes mulle silma teeb. Ajab ju pea sassi küll.
Ja ma ootan ju Lauri last. Lauri last.
See laps seob mind hetkel veel Lauriga... Oh... Lauri oleks kindlasti õnnelik selle uudise üle. Siis teeb ta juba pulmaplaane või õigemini käivad meie vanemad peale, et me kähku abielluksime. Peale lapse sündi elaksime esialgu endistviisi, kuid peagi muutub kõik kuidagi... Kuidagi võimatuks. Kuidagi talumatuks. Mõistmine kaob. Lauri ei taha enam koju tulla ning veedab aega sõpradega kuskil baarides, mil mina pean üksi kogu majapidamisega hakkama saama. Me tülitseme tihti, karjume, ütleme asju, mida ei peaks. Tühised asjad, mis on suureks paisutatud. Nii ei saa see kaua kesta, meie ei saa enam koos jätkata. Võimatu on suhelda, leida unustatud kirge, sest seda lihtsalt pole enam. Kõik, mis järgi on jäänud on vaid karjumine, teineteises vigade otsimine, kohutus olla koos, sund pingutada millegi nimel, mis on juba ammu kadunud. Ja me lähmegi lahku. Ma kolin teise linna, et alustada uut elu ning laps jookseb kahe vanema vahet. Nädalavahetustel käib isa juures...
“Helen, kas sa kuuled mind ikka?”
Tüdruk oli ennast unistama unustanud, kuid ta suutis end taas umber lülitada.
“Martin, tead, ma olen... “
Helen ei suutnud talle rääkida, et ootab last.
“Ma pole selline nagu sa arvad, “ keerutas ta end nõnda välja. Helen tahtis liikuda koridori poole, ta oli valmis lahkuma, kuid ühtäkki seisis Martin ta teele ette.
“Lase mind palun mööda, ma arvan, et peaksin hakkama koju minema. Lauri... ,” teda katkestas Martini ootamatu liigutus. Mees oli talt ümbert kinni võtnud, tõmmates ta niiviisi endale üsna lähedale.
“Mis Lauri?” küsis ta naeratades.
Helen oli lõksus. Ta ei suutnud isegi vastu hakata. Ta ei suutnud mõelda. Mõtetel polnud siin ruumi. Aga kas ta üldse tahtiski vastu hakata? Kas ta tegelikult tahtis lahkuda?
Heleni süda tagus kiiremini ja kiiremini. Ta tundis isegi hirmu, hirmu enda ees. Millegi ees, mida ta võis teha, kuigi pole kunagi mõelnud, et võiks või tahaks midagi sellist teha.
Korraga tundis ta end taskus mobiili vibreerivat. Ta vabastas end Martini haardest ja sammus koridori suunas, õngitsedes taskust telefoni. Ekraanil oli kiri, millel seisis teade viiest vastamata kõnest ja need kõik oli teinud Lauri. Muidugi oli Helen juba ärkamisest saadik saanud paar kõnet, aga ta ei tahtnud Lauriga veel rääkida. Ta ei olnud valmis.
Helen võttis nagisse riputatud jope, sättis peeglisse põrnitsedes seda selga, vaadates silmanurgast Martinit, kes seisis veel köögis, kuid oli juba end koridori poole pööranud. Mees ei öelnud midagi, lihtsalt vaatas Helenit.
“Ma pean nüüd minema,” sõnas tüdruk.
Martin ei kostnud endiselt midagi. Ta teadis, et Helen ei suuda veel lahkuda.
Ja tal oli õigus.
Helen kiirustas tema juurde tagasi ning suudles teda, kuid see kestis vaid loetud sekundid. Seejärel pöördus tüdruk ümber ning oli valmis lahkuma. Järsku aga haaras Martin talt randmest ja tõmbas Heleni enda käte vahele, suudeldes teda nüüd juba palju kirglikumalt. See suudlus oli midagi vägagi tõelist, tunnetest tulvil, lausa kõrvetav. Nõnda magus, et võimatu teha sellele lõpp, ent siiski, täitsa võimalik. Helen oli see, kes otsustas vabastada neid sellest tunnetekeerisest.
“Ma pean nüüd tõesti minema,” lausus ta ning ruttas ukse poole ja peagi jooksis ta juba trepikojast välja. Martin jäi aga oma kohale, rahulolevalt muiates.
“Sa ei tea veel paljutki. Sa ei tea, mis sind ees ootab. Ma muudan sind, ma luban seda,” mõtles Martin.

Helen oli juba paar tundi kõndinud oma kodutänava ümber, julgemata koju minna. See, mis juhtus Martini korteris hirmutas teda. Nüüd ta tõesti kartis ennast. See polnud tema moodi. Või ta ainult arvas seda?

Viimaks võttis Helen julguse kokku ja liikus oma maja poole. Tulgu, mis tuleb.
Ukse taga seistes, kuulis ta toas liikumist. Lauri ongi kodus. Muidugi. Kus mujal ta peaks siis pühapäeval olema?
Ta avas tasakesi ukse ning astus esikusse, riputas jope varna ja astus toauksest sisse.
Köögis meest polnud, ent Lauri andis endast koheselt ka märku, kui märkas Helenit.
“Ma olen sulle viis korda helistanud! Kus sa olid? Miks sa ei vastanud mu kõnedele??” nõudis Lauri ärritunult vastuseid.
Heleni mõistusesse jõudis teadmine süümepiinadest, mis olid põhjustatud eilse öö ja tänase hommikupooliku sündmustest.
Lauri läks kööki, möödudes tuimalt Helenist. Ta istus laua taha, oodates Heleni mingisugustki reaktsiooni.
“Helen, ma küsisin sinult midagi!” karjus mees vihaselt.
“Ma olin öösel sõbra juures. Kõik on ju korras, olen nüüd kodus.”
“Sa olid selle tüübi juures või?”
“Ta on mu sõber.”
“Mis sõber? Mina nägin teda eile esimest korda! Sa pole sellest inimesest mulle küll midagi rääkinud.”
“Lauri, rahune nüüd maha! Kõik on ju korras.”
“Kuule, ma pidin eile, nagu mingi lollakas, vahtima kuidas mu naine vihub lõbusalt tantsu mingi tundmatu tüübiga! Ja siis läksid veel tema juurde ööseks! Sa julged veel väita, et kõik on korras?” ärritus Lauri veelgi rohkem.
“Sa teed sellest liiga suure numbri. Ja sa poleks pidanud eile nii tormakalt käituma.”
“Mida?? Ma ei tunne seda selli, kellega sa eile nii mõnusalt aega veetsid. Mulle isegi näis, et sa oleksid olnud valmis tema käte vahele niisama lihtsalt viskuma.”
“Kas sa saad ise ka aru, mida sa praegu räägid?”
Helen tundis end nii näruselt. Lauri riivas ta tundeid, kuigi...Kuigi tal oli selleks ju igasugune õigus.
“Miks sa mu kõnedele ei vastanud?”
“Ma ei tahtnud sinuga lihtsalt rääkida!”
“Ei tea küll miks... On sul siis midagi varjata?”
“EI!” karjus Helen meeleheitlikult, pisarad jooksid tal mööda põski alla. Ta ei suutnud enam. Ta ei suutnud Lauriga tülitseda. Ta tundis end tõesti süüdi, kuid ei suutnud sellest rääkida. Asjad läheksid siis veelgi hullemaks.
Lauri tõusis püsti, silmitsedes Helenit ning püüdes leida tema silmist tüdruku, kes talle esmakordselt silma jäi. Ta ei suutnud leida naise silmist endist Helenit. Miski oli muutunud.
Lauri astus siis aga sõnagi lausumata uksest välja.
“Kuhu sa lähed?” jõudis Helen veel küsida.
“Kas ma peaksin seda sulle ütlema?” nähvas Lauri.
Sel hetkel muutus ka Lauri.

0 kommentaari:

 

Reach for the stars... As high you can go! Template by Ipietoon Cute Blog Design

Blogger Templates