teisipäev, 30. august 2011

Vaata mul silma sisse ja ütle, kes ma olen... Jah?


Paar "toredat" juhtumid on ses valdkonnas olnud, millel ma pikalt ei peatu, isegi mitte ei loo pilti. Kuid...

Nagu öeldakse: "Ära hinda raamatut kaante järgi." Ja ometit tehakse seda ikka ja jälle ja jälle ja jäädaksegi kordama. Miks ometi, miks küll?

Ma pole see, kellena Te mind näete ja ma pole isegi see, kellena mind tundma õpite. Kuidas? Sel lihtsalt põhjusel, et ma pole enam ammu see, kes ma olin kunagi, see, keda ma igatsen. Minus on nii palju peidus, mida Te ei näe iial. Ei iial. Miks ma olen selline nagu ma olen? Arvatakse, et ma olen... Ülbe, kuri, halb jms. Ma ütlen, ma ei ole seda, sest ma pole mitte mingil juhul selline kunagi põhjuseta. Igal asjal on põhjus. Kas tõepoolest inimesed niisama vihastuvad? Ei. Sel on oma põhjus. Ma pole ülbe, sest... See, et ma julgen öelda, seda, mida arvan... See ei tee minust ülbikut. Mul on oma arvamus ja mul on õigus seda välja öelda, nii nagu Teil. Ma pole kuri... Ka mul on halvemaid päevi, kus ma tahaks lihtsalt, et mind rahule jäetaks ja lastaks mul omi mõtteid mõelda. Jah, mul on omad vead... Ma kipun end välja elama sellisel moel, mida hiljem poleks soovinud ja mõnigi kord nende peal, kes pole seda ära teeninud. Selline ma olen, ma pole täiuslik nii nagu mitte keegi meist, sest me kõik oleme kõigest inimesed. Igaüks püüab elada oma elu nii hästi, kui ise oskab.

Ja selle tundma õppimisega on nii... Mitte ükski inimene siin maailmas ei tunne mind läbi ja lõhki, see on fakt. Miks? Sest ma ei taha haiget saada, mitte kõike ei pea ma endast ära andma, et hiljem kogeda seda inetut reetmist. Kuid teinegi viga on mul... Ma kipun inimesi liialt usaldama... Kurat, kuidas ma seda endas vihkan! Iga kord, kui midagi olen lihtsalt jaganud, mõtlen: "No, miks ma seda rääkima pidin?"... Kuigi, viimasel ajal tunnen ma seda vajadust, et lihtsalt rääkida, isegi, kui peaksin hiljem kunagi tagajärgi tunda saama....

Ja mis nüüd kõige hullem... See millest ma kirjutada tahtsin...See oli üldse midagi muud, kui see, mis sellest nüüd välja kasvas. Järelikult pidi jällegi mingi osa minu seest kirja pandud saama, elama oma elu siin.

Sest loo põhiteema oleks pidanud olema see, et miks viimasel ajal inimesed teevad nõnda, et vaatavad mulle otsa ja määratlevad vaid nähtu põhjal kui vana ma peaksin olema, mis haridus mul on(kui üldse on, eksole!?), lapsi mul ju ei tohiks olla... Hea, et siis midagi "toredat" mu välimuse järgi mu perekonnaseisu kohta pole küsitud.. Et jah, mis mõttes? Vaatate mulle otsa ja võite teha selliseid järeldusi mis Teile aga meeldib? No, ei, ei, ei!
Ole kena ja küsi viisakalt, mitte ära oleta. Küll saad vastuseid mu enda käest.

Edu! :D





0 kommentaari:

 

Reach for the stars... As high you can go! Template by Ipietoon Cute Blog Design

Blogger Templates