laupäev, 3. september 2011

Now I’m going through changes - 12.ptk


Sul on nii hea, et sa ei oskaks paremat tahtagi. Kas julged?
Sa oled minu, ma olen su ainus. Sa ei suuda eales lahti rabeleda neist tunnetest, mis on tugevamad, kui mõistus. Ei suuda eales loobuda minust, sest sa tead, vajad mind rohkem, kui õhku, mida endasse ahmid. Olen su kõik, su süda, su hing, su teadvus.
Läbi une kuuleb Helen oma mobiiltelefoni helinat, mis sunnib teda reaalsusesse naasma.
“Jaa?”
“Tere päevast, Helen! Ega sa ometi maganud? Kell ju nõnda palju...”
Helen otsis öökapilt käekella.13.40?!? Kuidas see veel juhtuda sai? Tavaliselt ei maga ma ju nii kaua!
“Mõtlesin, et me võiks kokku saada,” sosistas hääl telefonis.
“Mh, vabandust, ma ei saa praegu eriti hästi aru... Kellega ma üldse räägin?” küsis segaduses tüdruk
“Sa vist tõesti alles ärkasid. Oled veel unega sassis. Ma tahan sind näha, mu Helen!”
Helen tõepoolest ei saanud veel aru ümberringi toimuvast. Korraks libistas ta mobiili oma silme ette, et näha helistaja nime... Martin
“Kas võiksime siis kohtuda?” küsis ta veelkord.
Helen ei teadnud, mida vastata. Ta lihtsalt ei teadnud, lihtsam oleks see sel juhul, kui ta oleks eneses kindle olnud, kuid antud hetkel kahtles ta juba nii paljuski. Ta ei teadnud, mida ta tahab. Helen tõusis voodist, tõmmates hommikumantli peale ja liikus kööki, kus oli tunda kohvi aroomi. Kohvimasinas oli veel nõnda palju kohvi, et talle jätkuks.
Kuna Lauri veel koju tuli?
“Helen?”
“Ah, mida.. Jah, Martin, saame kokku. Anna mulle tunnike ja siis võime kuskile istuma minna,” sõnas Helen eneselegi ootamatult.
Kas see ongi nüüd see, mida ta just tahtis? Nüüd ja praegu?
“Väga hea! Helista mulle, kui  valmis oled!” rõõmustas mees.
“Olgu... ,” jõudis neiu veel kosta ja seejärel kohe ka kärmelt kõne lõpetada.
Helen lasi pilgul mööda tube rännata, otsides vihjeid sellele, et Lauri öösel ka kodus viibis.
Hommikukohv on tal joodud. Kas ta sõi ka üldse? Tema padi oli ju puutumata... Oeh, mul on vaid tund aega.

Kell oli saamas kolm, kui Martin juba kohalikus kohvikus Helenit ootas. Ta ei pidanudki kaua ootama, sest õige pea nägi ta uksest sisenemas sinises kleidis Helenit. Ta oli vapustavalt kaunis!
“Tere, Helen!” sõnas Martin tervituseks, kui oli Helenit kallistanud.
“Tere, Martin. Kuidas läheb?” küsis neiu, kui Martin oli talle istet pakkunud.
“Alates hetkest, mil sind kohtasin, läheb mul imeliselt!.”
Helenile valmistas selline otsekohesus kerget ebamugavust, kuid ta oli sellegipoolest meelitatud.
Laua juurde ilmus noor ja särtsakas klienditeenindaja, kes uuris, mida külalised tellida soovivad.
“Mis sa sooviksid, Helen? Minu kulul.”
“Ega ma ei soovigi eriti midagi, kuid ühest koorega kohvist ma ära ei ütleks.”
Kui see kirja pandud sai, pöördus teenindaja küsivalt Martini poole.
“Ma võtaksin päevaprae ning apelsinimahla, aitäh.”
See samuti kirja pandud, lahkus teenindaja nende laua juurest ning suundus ka teise paari juurde, kes äsja saabunud oli.
“Helen, sa oled täna nii kaunis. Kuidas sa küll nii ilus oled?”
Helen punastas.
“Martin, lõpeta. Sa tekitad mulle piinlikust!”
“Miks küll? Ma räägin ju tõtt, “ vastas ta.
“Aitäh, Martin.”
Samal hetkel tõstis Martin oma käe üle laua, et haarata tüdruku pehmetest sõrmedet.
Neiu võpatas.
“Ära karda ega ma sind ei hammusta!”
Helen vaatas Martinile sügavalt silma ja nägi neis kahes silmas nõnda palju tuttavlikku. Või ta ainult kujutas endale ette, et temas on midagi nii...
Tüdruku kohv ja Martini praad ning mahl toodi lauda. Teenindaja soovis head isu ning lahkus.
Helen tõmbas oma käe eemale, et kohvile suhkrut lisada, kuid Martini käsi jäi veel oma kohale. Tüdruk tõstis pilgu Martini silmade kõrgusele. Mees tõusis üle laua ja suudles Helenit huultele. See oli õrn suudlus ja kestis vaid hetke. Kõik selleks, et tüdrukut veelgi rohkem segadusse ajada.
Ja seda ta muidugi ka oli.
Martin asus oma prae söömise juurde, kuid Helen istus seal liikumatult, kõik peast pühitud.

“Sa pole oma kohvi joonudki,” sõnas Martin, kui oli praega lõpetanud.
“Miks sa seda tegid, Martin?” küsis Helen äkki.
“Sa tead sellele isegi vastust. Sa ise palusid seda.” Lausu mees rahulikult.
“Mida mina...? Ma pole seda palunud. Ja ma pole sind oma ellu palunud!”
“Oota nüüd, Helen... Rahune korraks maha.”
Martin tõusis lauast, et kassas arve tasuda. Ta tuli sama kiirelt ka tagasi.
“Lähme välja, Helen.”
“Miks?”
“Ära nüüd jonni, eks. Lihtsalt lähme siit ära.”
Helen ei soovinud minna, minna koos temaga. Ja kuhu ometi? Ja milleks? Miks tema?
Siiski otsustas ta minna. Minna koos Martiniga. Ükskõik kuhu, sest... Kas sel peab üldse mingi mõistlik seletus olema?
Ja nad läksidki. Nad kõndisid läbi linna, kus neist möödus palju erinevaid inimesi, eri vanuses, erinevate välimustega. Ja kellelegi ei jäänud märkamata selle tundmatu mehe rahulolev muie näol, kui ta kõndis Heleniga käest kinni. Nad muudkui kõndisid, kogu aeg otse edasi. Kuni tuli lihtsalt vajadus kuskile ka pöörata, sest otse viiv teelõik lõppes ära. Martin seisatas, mille peale tüdruk ta kõrval ehmatas. Ta oli kogu tee pilk maas käinud.
“Kuhu nüüd? Kuhu sa minna tahaksid?” küsis Martin.
Helen vaatas ringi. Nad olid jõudnud südalinna.
Korraga tiris Helen oma käe Martini pihust ära. Ta nägi midagi...
“Mis juhtus?” ehmatas Martin.
Helen nägi möödumas tuttavat masinat.
Sõnagi lausumata lahkus tüdruk sealt jooksujalul. Ta lisas iga korraga tempot, et Martin ei saaks talle järgneda.
Ta tempo muutus nii kiireks, et tal hakkas lausa valus. Nii valus, et pisarad jooksid mööda nägu alla, kadudes tuulde. Siis aga jäi ta seisma ja ta nuttis südamest, veelgi ohjeldamatult.
Tema maailm oli muutunud süngeks. Nii süngeks, et ükski pisar ei leevendanud seda, kuid tal oli vaja nutta. Liiga palju pisaraid oli ta endas kinni hoidnud tänase päeva jooksul.
“Ah, Lauri, Lauri... Miks küll?!? Mis on juhtunud? Kes ma selline üldse olen? Mis ma teinud olen? Miks ma seda kõike teinud olen? Miks ma sellel lasin juhtuda? Miks ma selle oma ellu üldse lasin? MIKS MINA?” karjus Helen keset tänavat, ise põlvili maas.
Järsku jäi tema kõrval seisma üks auto.
Kohkunud Helen pühkis pisarad ning tõusis ruttu püsti, sest ta oli niigi mõtlematult käitunud ega vajanud kellegi võõra hukkamõistu.
Autouks avanes. Sealt väljunud naine polnudki keegi võõras, vaid tema sõbranna
“Appi, Helen.. Mis juhtunud on?” küsis hämmeldunud Maria.
“Jumal tänatud, et sa siia sattusid,” ütles Helen kergendusega.
“Ma oli jah teel poodi, kui märkasin, et äkki... Ühesõnaga, juhtusin sind tee peal märkama ja paistab, et sinuga pole kõik korras.”
Helen nuuksatas, mille peale Maria haaras ta enda embusesse.
“Ükskõik, mis see ka poleks, kõik saab ju korda! Tule istume autosse ja räägid mulle, mis toimub!”
Nii nad tegidki. Kuigi Marial oli esialgne plaan poodi minna, keeras ta auto teise suunda, et koju tagasi liikuda.
“Kas me lähme sinu juurde?” küsis Helen.
“Ma arvan küll. Ma võin ju hiljem ka poodi minna, peaasi, et sinuga kõik korda saaks!”
“Maria, ma tahan, et sa mu koju viiksid. Palun!”
“Olgu, teeme nii, aga... Aga räägi, mis juhtus?” päris mures sõrbanna.
“Martin...Martin!”
“Martin?” Maria vaatas küsivalt Helenile otsa.
“See Kerdi sõber, mu unenäo mees!”
“Ah, tema... Mis temaga siis on?”
“Me käisime Siimu sünnipäeval klubis ja ma kohtasin seal ootamatult Martinit. Meil oli Lauriga väike arusaamatus ja... Sa tead ju mind. Ma otsustasin uisapäisa, et lähen siis Martini juurde ööseks.”
“Oh, Helen..., “ ohkas ta kaastundlikult.
“Aga see ei ole veel kõik... Hommikul kui koju pidin minema, me suudlesime...”
“Helen, mis asja sa tegid??!!?” kisas tema sõbranna.
Helen hakkas uuesti nutma...
“Olgu, Helen... Ära nuta! Ma ei tahtnud nii, aga sa saad...”
Helen katkestas teda.
“... Ja ma ei tea, mis kuradi pärast ma temaga täna olin nõus kohtuma! Ilmselt sellepärast, et meil Lauriga on viimasel ajal kõik nii imelikuks läinud ja ma olen ju.. Oeh... Ja siis täna suudles mind ka ja ütles, et ma ise tahtsin seda!”
“Oot, oot! Helen, mis asja? Tüdruk, mis sinuga toimub? Kas sa saad ise ka aru, mida sa teed?”
Nad jõudsid Heleni maja ette, mille aias seisis Lauri tööauto.
Tüdruk neelatas hirmunult.
“Ausalt, Maria, ma ei tea mis minuga toimub ja miks tema mulle nii mõjub. Temas on midagi imelikku...”
“Imelik või mitte, aga sa ei tohiks nii teha! Aga kui sa just pead... Sellisel juhul pead sa Lauriga asjad selgeks rääkima.”
“Ja kui me täna linnas kõndisime Martiniga, sõitis Lauri meist mööda. Me hoidsime käest kinni!!”
“Oeh, Helen... Sa oled paraja supi sees, ma ütlen. Sa pead leidma ennast selle sasipuntra seest ülesse ning otsustama, mis edasi teha tahad ja kellega koos olla. Sest kahte rauda tules hoida sa ju ometigi ei saa.”
“Aitäh, et mu koju tõid! Ma nüüd lähen siis... Tsau.”
Ta väljus autost, tundes nõnda suurt hirmu juhtuma hakkava ees, kuid koju pidi ta lõppude lõpuks ikka minema. Kas varem või hiljem ning antud juhul parem juba varem.
“Tsau, Helen!” hüüdis Maria talle järgi ning sõitis sealt oma teed edasi.
Lauri astus maja uksest parasjagu välja.
Helen ei suutnud enam edasi liikuda. Lauri põrnitses teda, kuid seisis samuti oma kohal nagu liikumatu sõdur. Ühtäkki aga pöördus Lauri ukse suunas ning läks tagasi tuppa.

2 kommentaari:

Yvana ütles ...

Nii pikk:D Vabanda, pole suurem asi lugeja:( aga kahtlemata hea tükk:P

Ka ütles ...

Kuis sa seda tead, kui äkki ei lugenudki lõpuni? :D Ega väga lühike polegi mingi jutt :D

 

Reach for the stars... As high you can go! Template by Ipietoon Cute Blog Design

Blogger Templates