esmaspäev, 26. september 2011

Sinine esmaspäev

Ning siinkohal võiks keegi mulle öelda, mis värvi on kõik ülejäänud nädalapäevad....

Alustuseks... Mul oli eile ekraanil ämblik ja ma kardan ämblikke. Mul pole foobiat, aga ma jälestan neid. Ma tapsin ta ära. Nüüd ma õnnelikuks ei saa. Tjah, aga mulle tuli meelde, et mu vanaema rääkis mulle väiksena, et sured nii vanalt, kui palju ämblikke ära tapad. Seega, ma peaks neid vähemalt 100 tükki ära tapma, et piisavalt kaua elada.

Aga, mulle ei meeldi esmaspäevad. Need on nii uimased, töönädala algus siiski. Üldse ei taha, õõh. Reede on samasugune, ei taha üldse tööd teha, aga vähemalt on teadmine, et peagi algab nädalavahetus. Teisipäev, kolmapäev, neljapäev on täielikult tööle keskendumis aeg.

Ma mõtlesin tööd tehes, et see pole mitte mingil juhul see, mida ma tahan. Muidugi ma teadsin seda juba enne sinna tööle minemist, aga esialgu on see vajalik. Mulle meenusid aga ühed kuldsed sõnad: "Oled sel ametil ilmselt seetõttu, et ei oska muud teha." Sest saavutavat ju vaid haritud inimesed midagi suurt, on parematel ametipostidel jne. 50% tõde ja 50% vale. Ma teen hetkel seda, mis ma teen ja see ei tähenda, et ma milleski muuks kõlbulik pole. Mulle pole keegi lihtsalt võimalust andnud, sest... Tutvused on olulisemad, kui teadmised. Ja kuigi mul on suur soov kõike õppida ja kogemusi saada, ei ole see siiani õnnestunud. Kuid, niisama lihtsalt ma alla ka nüüd ei anna! Mul tuli täna tööl väga hull mõte.. Ja ma vaatan, mis selle mõttega saab, sest selle teostuseks on vettpidavat plaani vaja. Mu elu siht tuli mu juurde tagasi ja ma kavatsen selle suunas jooksma hakata, sest praegu tunnen ma, et kõik see, mis hetkel toimub, nüristab mu vaimu!

0 kommentaari:

 

Reach for the stars... As high you can go! Template by Ipietoon Cute Blog Design

Blogger Templates