esmaspäev, 17. oktoober 2011

Ei taha, ei taha, ei, ei, EI!

Ma ei taha hetkel mõelda, sest mõtlemine on tappev. Miks peab pidevalt mõtlema igasugu asjade üle, vaevama oma pead? Mu suurim kiiks - mõtlemine. On öeldud, et kui ma mõtlen, järelikult olen olemas (?). Aga ma ei taha enam mõelda, ma ei suuda selle kõige pärast enam oma normaalset elu jätkata. Seda kõike on liiga palju, ma ei jaksa lihtsalt enam. Miks on vaja nii palju muresid? Nii palju takistusi? Nii palju halba? Ja seda kõike nii noorelt...

Inimesed pole üldsegi nii ilusad ja head, kui arvatakse. Veendun selles iga päevaga üha enam ja seda päris paljude puhul. Kuradi kahju tõdeda seda fakti. Nagu eelnevalt öeldud, ma ei hakka ilmselt eales mõistma, mis toimub teiste inimeste peas, kui nad käituvad nii nagu käituvad. Järeldan, et seda kõike on raske mõista inimestel, kes ise ei tekita selliseid olukordi, püüdes jääda mõistlikuks, tekitamata suuremaid segadusi. Täiskasvanud peaksid oskama kõike viisakalt lahendada, leida kompromisse... Nüüd on naerukoht.... See pole üldsegi nii... Ma ei tea mis asju mulle õpetatud on... Ole viisakas, austa endast vanemaid inimesi jne... Millegi pärast ei ole teistele vist neid asju õpetatud?? Või olen mina mingi kiiksuga... Kohati mulle tundub tõepoolest nii, sest ma olen sattunud maailma, kus on täielik kaos, hullus! Ma tahaks täiest kõrist karjuda! Nutta! Ma vajan abi! Või vajate Teie abi?

Aga äkki tõesti olen hoopis mina see imelik, kes peaks midagi ette võtma... Ma peaks ehk samaväärselt käituma kui teised mu ümber. Ehk muutuks seeläbi maailm hoopis elamisväärsemaks? Kas ma pean selle nimel laskuma nii madalale? Tegema neid asju, mida kõik teised ja sülitama kõige selle peale, mis mulle õpetatud on?

Ma leidsin sellele enda jaoks ainuõige vastuse. Ma ei tee seda, ma ei astu vastuollu sellega, mida ma olen siiani järginud. Ma pean vaid taas kord enda ümber ehitama kõrge ja tugeva müüri. Seekord kordi tugevama, kui eelmise, sest... Too müür küll ei purunenud, aga... Praod tulid vahele ning otsustasin vabatahtlikult tolle ise lõhkuda, sest uskusin... Ma siiralt uskusin, et inimesed on head, et nad on muutunud!!!! Nüüd pean taas nii suure töö ette võtma, nii palju vaeva nägema.

2 kommentaari:

Grete ütles ...

KINDLALT jää kindlaks oma uskumustele ja elutõdedele, sest need on õiged. Ma saan nii kurjaks kõike lugedes! Tahaks samamoodi karjuda sellele inimesele " MIS SUL VIGA ON " :D Ma tean, mis tunne on, kui keegi otseses mõttes kiusab, aga tööeas inimestel võiks see juba seljataga olla. Mind tõesti ajab närvi, kui ma loen sellist juttu ja kuidagi aidata ei saa.. Ole tugev ja kui su süda on hea, siis see loeb kõige rohkem, kuigi elu surub peale!

Ka ütles ...

Aitäh Sulle! :)

 

Reach for the stars... As high you can go! Template by Ipietoon Cute Blog Design

Blogger Templates