laupäev, 5. november 2011

I have lost my way... Totally

Äärmiselt rasked ajad. Võimatu sõnadesse panna. Ma kardan juba iseendki, kuna saan aru, et minuga toimuv pole enam normaalne. Pinged on kasvanud üle pea ja need on ületanud minu taluvusepiiri, mis on viinud mu täiesti rivist välja. Ja ma mõtlen ikka totaalselt rivist välja. Mul on kohutav stress ja ma mõtlen seda tõsiselt. Ma pole end kunagi nii tundnud nagu nüüd ja ma pole ealeski olnud nii sügavas mustas augus. Mul on tunne, et kogu mu maailm on kokku varisenud ja ausalt öelda... Ma ei tea kuidas sellest välja tulla ja kas ma suudangi sellega üksi hakkama saada. Iga päevaga vajun aina sügavamale ja sügavamale ning juba ammu ei näe ma kuskilt poolt valgust paistmas.

Iga asi rõhub tugevalt peale. Üks üleliigne piisk ja ma lihtsalt ei suuda end kontrollida. On kaks võimalust: ma kas saan vihaseks või hakkan nutma. Nutmine on vist parem, aga millegi pärast ei leevenda see enam midagi, ei teki seda kergendustunnet. Ja vihastamine... See tekitab veel rohkem viha. Kus on siin see lahendus?

Hajameelsus, keskendumisraskused... Palun väga, olemas! Ja ma tunnen end siiani nagu orav rattas, puhata... Puhata end täiesti välja... Ma ei tea kuidas seda saaks.... Tahan rahu ja veel kord rahu.

0 kommentaari:

 

Reach for the stars... As high you can go! Template by Ipietoon Cute Blog Design

Blogger Templates