laupäev, 10. detsember 2011

I don't know who will fix my heart, my past, my everything

Ma püüan hetkel mõelda tõepoolest vaid järgmisele nädalale, et mitte mõelda sellele, mis oli eile. Kui minuga rääkida, tuleb sõnadega ettevaatlik olla, neid õigesti kasutada ja mitte niisama pilduda... Ja see juhtus eile, kuigi fakt on see, et need sõnad vastasid tõele, kuid ma ei ole tahtnud seda aastaid tunnistada. Ja ma ei tahaks siiani, kuna see on nii valus, millest olen pidanud loobuma, et olla siin. Ma andsin kõik. Mu elu jäi maha ja kõik muu kadus sellega. Uut elu kuskil mujal alustada on ju nii raske, kui kedagi ei tunne... Pole kellegagi rääkida, pole kellegagi aega veeta, lihtsalt olla. Ja kurat, miks keegi ei taha sellest aru saada, et mul on raske?
Põhimõtteliselt... Leidsin siit kohast kellegi lähedase ülesse, kuid ta kolis siit ära ja nüüd... Ma igatsen teda. Tõepoolest. See on nii kuradima valus, et inimesed tõesti tulevad ja lähevad su elust...

Niisiis, olen pidanud seda valu alla suruma kõige sellega, mida ma teen. Kui käid tööl ja sulle jääb vaid paar vaba päeva nädalas... Ega ei märkagi kõike seda, mis on kadunud, mida eal tagasi ei saa. See on kurb. See on elu. See on täiskasvanute maailm, milles on teised reeglid. Elu on karm ning tuleb tuua ohvreid, et üldse püsida teel. Kuid minu lugu on teine ja see ei kuulu avalikustamisele, kuid lõpp on sellel sama, mis teistelgi.
Töö, töö ja töö. Ja, oi kui vale see on! Ma valetan endale... Ma peidan end töö taha, et mitte tunda neid kaotusepiinu. Ja loodan koju tulles, et... Et on keegi, kes paneb mu unustama, mis on juba läinud. Ja mis on praegu? Ma olen täiesti üksi... Ja ma ei taha üksi olla. Ma vihkan üksindust. See tundub nii... Tühjus. Neli seina ja ei kedagi.

Keda ma üldse lollitan? Vaid iseend püüan uskuma panna kõike seda. Ega see valu ei kao mu südamest kunagi. Ma mõtlen ikka kõigi nende inimeste peale, kes on mulle olulised olnud ja on siiani. Ja ma kardan alati mõelda sellele, et nemad nii ei tunne... Sest nad kõik on oma eludega edasi läinud kuskil mujal. Aga kas mitte mina ei lahkunud esimesena? Kuigi see polnud see, mis oleks pidanud tol hetkel juhtuma... Kuigi nii see läks. Ja ma peaksin mõistma seda elu? Sellisena nagu see on? Et kas tõepoolest oli see jällegi seotud sellega, et kõik, mis juhtub, juhtub põhjusega? Vahel on selliseid asju võimatu uskuda...

0 kommentaari:

 

Reach for the stars... As high you can go! Template by Ipietoon Cute Blog Design

Blogger Templates