laupäev, 17. detsember 2011

It is better when I'm gone

Ma ei tea mida ma teen ja miks ma seda teen. Ma tahaksin seda mõista, kuid ehk ei mõista ma seda tõeliselt.
Tean vaid, et selle tagamaad on kuskil kaugemalt pärit, nii umbes 3-4 aasta kauguselt. Jah, ja ma kannan seda siiani endas. Ja miks? Miks küll? Ma ei taha seda, aga see on osake minust. Mitte miski ei kao kunagi me elust, iga asi jätab oma jälje.

Ja endiselt ma ei tea miks ma seda kõike teen, mida ma teen. Ilmselge põhjus puudub. That's who I am. That's what the past made me with. Ma ei tea kuidas sellest vabaneda, see tekitab sellist piinavat valu mu sees. Emotsionaalne valu on hullem, kui kõik teised valud. Mu kallis, anna mulle andeks. Ma ju armastan Sind! Ja seda igavesti. Ma lihtsalt oskan nii hästi tõmmata selle jääkülma maski endale pähe ja jätta muljet, et läheb nii nagu läheb. Sest ausalt öelda, kõik lähebki nii nagu läheb, me ei näe oma tulevikku ette... Kuid paistab, et mul on midagi viga, kui ma niimoodi mängin. Miks? Miks küll? Ja ikkagi ma ei tea vastust... Kas see kunagi muutub? Kas ma saan kunagi korda? Ilmselt on raske murtud südant kokku liimida, sest mõrad ju jäävad... Ja see valu ei unune. Isegi, kui on möödunud mitu aastat. Mitte, et ma õnnelik poleks... Ma lihtsalt võtsin kõik eelneva endaga kaasa ja kardan... Kardan... Kuigi see ei ole üldse vajalik... Ikkagi, inimene ju kardab korrata oma vanu vigu... Hirm ka selle ees, et kõik, mis näib nii täiuslik... Ei saa olla mitte mingil juhul ideaalne.

Oota, aga milles siis tema süüdi on? Mitte milleski! Ta on lihtsalt liiga hea ja mina liiga halb... See ongi kõik.... Ma kaotasin ammu usu ja ei suuda enam näha head.... As simple as it is.

0 kommentaari:

 

Reach for the stars... As high you can go! Template by Ipietoon Cute Blog Design

Blogger Templates