kolmapäev, 14. detsember 2011

My destiny is still strict

Mis siis eile aset leidis? See niivõrd oluline asi mu jaoks...
Mis seal muud, kui üks töövestlus... Kohtuistungisekretäri kohale. Kõik, mis mind huvitab, ühes paketis.

Kolm inimest küsitlesid mind 10 minutit. Tavapärased küsimused, et mis on mu hobid, miks mu eelmised töösuhted katkesid, kuidas tööl käiksin, kas olen hea pingetaluvusega ja stressitaluvusega, miks ma kohtuistungisekretäriks tööle tahan saada, mis on selle ametikoha ülesanded. Ja selline huvitav küsimus nagu... Kuidas ma suhtun eluheidikutesse? Siinkohal ütlen ära, ma ei suhtu kellessegi eelarvamustega.

Nii.. Aga peale küsimusi tuli test.. Jah, ma olin kõigest valmistunud, kuid mitte selleks... Kuigi, ma korraks kodus mõtlesin sellele, ent ei harjutanud. Kiirkirjutamine kohtuniku ütluste järgi... Ja närv tuli sisse hetkest, mil kuulsin esimest pikka sõna ning ma ei teadnud enam kas kirjutada edasi, mida veel suutsin haarata, kuna ilmselgelt olin juba liiga närvis, et lause mõttest aru saada.... Kuid ma ei suutnud, sest jäin mõtlema, et oleksin võinud ju nii teha ja naa teha... Ja huvitav kas teised suutsid ilusti terve lause kärmelt kirja panna?

Kui ma oleksin kodus sellele põhjalikumalt mõelnud, et kiirkirjutamine tuleb, siis ma oleksin hakkama saanud, sest ma oleksin vaimselt selleks valmistunud. Ja ma tean, et oleksin edukalt hakkama saanud... Ma suudan ju pea 400 tähemärki minutis kirjutada. Ja ilmselt oleksin saanud eile selle kohmakana tundunud sõna lühendina kirja panna, aga ma ei tulnud selle peale... Siis... Nüüd..Jah.. Oeh.

Kokkuvõtteks... Ma ei osutunud valituks, kuid olen õnnelik, et mind kutsuti vestlusele. See oli väärt kogemus.

0 kommentaari:

 

Reach for the stars... As high you can go! Template by Ipietoon Cute Blog Design

Blogger Templates