teisipäev, 27. november 2012

Those little precious moments when we realise...

Vahepeal pole midagu uut juhtunud peale selle, et jäin ühest tarkusehambast ilma ning olen oodanud uut hambaarsti aega, mis tühistati. Jah, olen nüüd selle kogemuse võrra rikkam. Hamba välja tõmbamine polnud üldse jube, mõni sekund selle tegevuse jooksul oli rõve, aga üldiselt oli kõik okei. Aga see, mis juhtub pärast tuimestuse mõju kadumist, pole üldse kõige meeldivam, ent oli üleelatav. Vähemalt minul. Üks valuvaigisti samal õhtul ja asi korras. Hiljem oli lihtsalt ebamugav süüa ühe suupoolega, sest haav peab kinni kasvama ju. Muidugi, haava täielikuks kinni kasvamiseks läks siiski kuu aega. Järjest kustutan lauseid, mis saab siia kirja pandud. Kõik tundub nii tühine. Igatahes saan veel öelda seda, et mul on ülimalt hea meel, et on olemas selliseid inimesi, kes pole mind ära unustavad ning külastavad meid aeg-ajalt. Suurim rõõm on näha üle pika aja endale kalleid inimesi ja teadmine, et oled nendelegi kallis. Endiselt püüan maailma parandada ja pean ütlema, et kes kõik mulle kunagi midagi sellist öelnud on, et selliste asjade puhul peab alustama iseendast, siis see nagu ei mõju millegipärast. Annad omalt poolt kõik, aga ümberringi on ikka selline lollusemaa. Jätkan siiski. Mõni päev on naljakam kui teine.

0 kommentaari:

 

Reach for the stars... As high you can go! Template by Ipietoon Cute Blog Design

Blogger Templates