neljapäev, 23. jaanuar 2014

Elus on tähtsamaidki asju, kui üks sünnipäev!

Selle ma jätan meelde, vot!

Ma ei tea, mis tunded mu sees on. Ilmselt viha, kurbus, pettumus, viha, pettumus.

Ja mind ei huvita, kui keegi nüüd seda postitust lugedes solvuma peaks, sest jah... Võin oma kahel käel kokku lugeda korrad, kui olen sõpru endale külla kutsunud, kuskile väljasõidule kaasa kutsunud, niisama kokku saamisele ja on viimasel minutil ära öeldud.

Ja mis kuradi tunne mul peab olema, kui mu aasta kõige tähtsamale sündmusele ära öeldakse??

Jah, elus on suuremaidki muresid, kui mingi sünnipäev, eksole?!?? Jah, aga asi on nii, et keegi vist ei mäleta kõiki neid teisi sündmusi. Jah, aga mina mäletan! Ja teate miks? Sel lihtsal põhjusel, et igal uuel korral loodan, et miski on muutunud, aga lõpuks kõik need kuhjuvad ja viskab nii siibrisse, kui vähegi võimalik.

Lõppude lõpuks on ju ikkagi nii, et kui pidevalt EI öeldakse, ei tahagi enam kuskile kaasata.

Jah, ja veel kord, elus on hullemaidki asju. Kas ma ei tea seda? Kõigil on mured. Mul ka, uskumatu, eks.. Aga millegipärast ei küsita mu käest just eriti tihti, et kas mind vaevab miski või ei osata näha.

Ja kõige tipuks juletakse veel küsida, et miks ma siis ei pea..MIKS? Ah, et miks?? Ma ei teagi, äkki sellepärast, et sina ja sina ja sina just ütlesid, et ei saa tulla. Ma ei saa aru miks on vaja torkida niigi valusat kohta?

Okei, ma saan aru asjaolust, et aega, raha on vähe ja ma ei ela ka just ligidal. Nii ja mis ma tegema pean? Sündima uuesti suvel? Sest on ju teada, et talvel on töödega raske ja väljasõitudega samuti ja nii edasi.


Muidugi hakkas mingi ärapanemine ka pihta. "Kas sina oled minu juures käinu, aga tead, sina käid ka siin kandis üsna tihti, kuid ei tule minu juurde ikkagi! Aga mul on kiired asjaajamised!"

Vale aeg on ka antud olukorras öelda, et ma sügisest saadik olen tahtnud minna paljudele külla, aga ka mul on rasked ajad olnud ja pidin lükkama need plaanid kuskile mujale. See aga ei huvita kedagi. See ei huvita kunagi kedagi. Fakt on see, et ma pole ju jõudnud kuskile!

Ja kurat jätke oma lora, et oeh, sa oledki praegu selline, kuna... Lõpetage ära juba!

Kõige tipuks olen ma nüüd ise kurjajuur, kuna julgesin solvuda, et mu sünnipäevale ei tulda. :( Niuks.

Ma tahtsin see aasta pidada sellepärast, et ma ei plaani mõnda aega jällegi pidada mõningatel põhjustel ja mõtlesin, et see on viimane kord, kui saan niiöelda oma sünnipäeva nautida, if you know what I mean.

Goodbye!
Nüüd solvuge kõik!

0 kommentaari:

 

Reach for the stars... As high you can go! Template by Ipietoon Cute Blog Design

Blogger Templates