pühapäev, 23. märts 2014

See on nii nostalgiline

Pulmapilte ei tasu üldse vaadata, see ajab lihtsalt iga kord nutma. Homse seisuga abielus 1,7 aastat. Ma ei saa aru, kuidas aeg nii kiiresti läheb. Ma tahaks seda üht päeva veel korra kogeda, seda imelist, kaunist, võrratut, parimat päeva mu elus.

Oh, aastad lähevad lennates. Eriti viimasel ajal. Või siis mulle tundub see nii, et aeg on muutunud pidurtamatuks. Alles olin 16, nüüd 23. Kuigi see ei ole nii suur arv, siiski, siiski... Ma olen lihtsalt natukene teistsugune, kui vaatan praeguseid noori. Ma ei mõista neid ja ei tahagi. Maailm on peale mu kooliaega muutunud kardinaalselt.

Ma kujutan ette, kuidas mul siin põrandal roomab üks pisike põnn ringi ja mis sest, et sinna on veel aega ja see, mis ma kohe ütlen kõlab imelikult... Peagi on ta juba suur ja mitte enam nii abitu. Sest, kõik, mis puudutab minu lapsepõlve on tegelikult nii kauge minevik, kuid vahel tundub see nagu eilne päev. Ja olgugi, et mu põnn on hetkel veel kõhus, siis aeg läheb kiiresti ja peagi mõtlen siiski, et alles see oli nii, kui...

0 kommentaari:

 

Reach for the stars... As high you can go! Template by Ipietoon Cute Blog Design

Blogger Templates