kolmapäev, 15. oktoober 2014

Uskumatu elu

Peab ütlema, et püüe olla positiivsem ei ole nüüd tõesti kergemat laadi ettevõtmine. Eelmise nädalaga juhtus niivõrd palju asju, mis panid muretsema ja see omakorda tekitab natukene rohkem negatiivseid noote.

Tegelikult tahan rääkida meie ööpäevast haiglas. Jah, olin lapsega haiglas. Õnneks ei midagi hullu. Vere- ja uriiniproov ei näidanud põletikku, ent väljaheiteproov oli rota positiivne. Ilmselt enamus peaks teadma, mis viirus see on ja kui hulluks võib asi minna. Kuna mu põnnil palavikku polnud ja ei oksendanud ja oli igati rõõmus, lasti meid eile koju.
Aga see selleks.

Kuna antud haiglas on sellise mahus lasteosakond ära kaotatud nagu see kunagi siis oli, kui mina veel väike olin, siis asusime me haigla siseosakonnas, kus oli mingi väike osa lastele eraldatud. Märgiks ära, et terve korrus oli haigeid vanemaid inimesi täis ja meie laps oli seal ainuke laps.
Personal seal osakonnas andis küll soovida. Üsna kustumatult ebameeldiva mulje jättis. Nad olid kõik umbkeelsed venelased, kes minust tihtipeale aru ei saanud ja mina istun seal oma pisikesega ja olen mures eksole. Lootsin veel, et uuel hommikul tuleb uus vahetus ja toob kaasa mõne eestlase, aga ei. Kohati tundsin, et eestlased vististi ei meeldi neile.

Mitte keegi ei käinud uurimas, kuidas on või kas midagi vaja ja muud sellist. Kui me sinna saabusime sai küll päris mitu korda joostud personalilt igasugu asju küsimas ja jäi mulje, et keegi ei viitsi meiega tegeleda. Umbes, et mida te jälle tahate. Enamus aja nad ju istusid kohvitassi juures ja jutustasid. No, olgu, las see olla. Aga kui patisendil midagi vaja on, mure on ja soovib nõu või abi ja niimoodi ükskõikselt vaadatakse ja keegi ei tea kust mida saada ja kas üldse saada ongi nii pisikesele selliseid asju. Mida kuradit nagu?

Kui lastearst poleks eelmisel päeval mulle öelnud, et lapsel vaja pissiproov ka anda, poleks ma teadnudki ju. Ma küll tol samal õhtul küsisin, et kuidas siis saab proovi võetud. Õde ütles, et öösel või hommikul antakse kotike. Öösel ei andnud küll keegi.
Kuna ma olen ise sinna haiglasse proove pidanud viima tean, et labor töötab E-R 7.30-11. Ja kuna uuel hommikul kell 9 polnud ikka keegi meie juurde tulnud ega kotikest toonud, läksin asja uurima, sest muidu ei saaks ju proov enam samal päeval tehtud.
Läksin siis õde otsima. Küsisin esimese ettejuhtuva personaliinimese käest (jumal teab kas ta oli õde, sanitar või keegi muu), et kuidas proovi saaks teha siis. Tema vastas, et küsi õe käest ja läks minema. No tore, ma olin juba suhteliselt vihane ja segaduses, sest keegi ei tahtnud nagu aidata!! Siis ma karjusin koridori peal (mitte nüüd nii väga karjumine vaid pigem natukene kõvema häälega), et kellega käest siin siis mida saab? Siis vedas üks õde(?) end vihaselt arvuti tagant ära ja tõi mulle kaks kotikest. Ütlesin talle, et ma ei oska ju neid paigaldada ning siis tuli teine õde(?) kuskilt, ütles, et tuleb paneb ära selle. Aitäh sellegi eest!
Aga kõige suurem nali oli siis, kui läksin proovikotikest neile viima. 4 naist istuvad personaliruumis, mina seisan seal kotike käes ja kõik vaatavad mind kui ilmaimet. Keegi ei osanud midagi teha ja kehitasid õlgu. Mis ma oleks pidanud ise selle laborisse viima? Ma ei saa ju last üksi palatisse jätta, veel vähem teda mööda haiglat jooksutada, kus on kes teab kui palju ja kui raskelt haigeid inimesi. Imekombel aga üks naistest ajas end püsti ja võttis proovi enda kätte. Uskumatu.

Ja edaspidi ma lihtsaltei tahtnud enam ühtegi nägu näha. Ma niigi üritasin lapsega palatist mitte välja tulla. Seal ju kõik köhisid ja aevastasid ja mine sa tea ikkagi, kui hullus olukorras sealsed patsiendid olid. Tahtsin ainult koju saada, sest tundsin end nii abitult. Lastearstid, kes käisid vaatamas, olid küll väga toredad ja abivalmid. Aitäh!

Ja ma ilmselt esitan kaebuse ka, aga kardan, et see ei muuda nagunii ju mitte midagi.


0 kommentaari:

 

Reach for the stars... As high you can go! Template by Ipietoon Cute Blog Design

Blogger Templates