pühapäev, 4. jaanuar 2015

Muretsemine ajab inimesed hulluks

Ma muretsen tihti asjade pärast, mida ma nagunii muuta ei saa, aga ikka muretsen. Miks küll? On nii palju asju, mis peaks ja võiks olla, aga ei õnnestu ja midagi nagu parata ei saa ja see ajab hulluks. Tahaks, et kõik oleks imehästi! Ilus, tore ja roosa (õõh! mitte minu jaoks siiski).

Ma olen alati mõelnud, et olen realist, kuid tegelikult kaldun vist ikkagi rohkem sinna poole, et ei suuda elu positiivsemalt võtta ja natuke rahulikumalt ning iseenesestmõistetavalt. Oleks see vaid nii lihtne, minu jaoks. Tee, mis sa teed.. Tuled hommikul voodis välja mõeldes, et oh, täna olen miss sunshine... Jah on üks tore lause:
Just sooooooooo like me. Every f-ing day.

Ei ole just hea vabandus, et keegi ütles või tegi midagi, mis muutis kogu mu päeva kohutavaks... Ja kui on öeldud, et kõik algab iseendast, siis muutub ka ülejäänud maailm. No, siis ma arvan, et see on täielik jura. Olgu, mitte võib-olla 100%, aga no nii 50%. Ma ei usu, et kui ise püüdes kogu aeg olla parem sina ja teised ikka ümberringi ussitavad, siis kuidas saab püsida ise veel normaalne? Või on asi nii suures tahtejõus, et küll nad kunagi ikka naeratavad selle kõige peale, kui ise säilitada positiivsus?

Olgu, võib-olla siis tõesti, aga see võtab ikka paganama palju aega ja suurt tahtejõudu ja midagi ilmselt veel. Tean, et muretsemine, eriti liigne muretsemine, ei tee kuidagi head ja võib lõppeda väga halvasti ning mõjutada elukvaliteeti. Seega, peab vististi ikka iseendast alustama? But do I dare?

Arvan, et ma ise olen liialt ussitanud. Tunnen tihtipeale, et ma pole enam ammu see, kes olin kunagi. Mingi trots on tekkinud paljude inimeste suhtes (võõraste just). Ma ei mõista paljusid käitumisviise ega suuda olla enam niivõrd tolerantne nagu olin kunagi. Miski on niivõrd palju muutunud, et ma ei suuda leida selle tagamaid. Võib-olla on asi selles, et peaks keskenduma rohkem enda asjadele (mitte, et ma topiks oma nina teiste ellu, ma pole seda kunagi eriti teinud ja ei viitsi ka) ja laskma kõigel endast mööda tuhiseda. Aga kõik jätab minusse nii suure jälje. Tunnen vahel lihtsalt, et mõningatel juhtudel puudub kaaskodanikel austust teiste inimeste suhtes. Võib-olla on ka nendel palju muresid, mis muudavad niivõrd külmaks ja isekaks? Täitsa võimalik, aga seda ei saa kunagi teada.

Tahtsin just öelda, et ehk oleks parem jätta teiste pärast ärritumine kõrvale ja keskenduma enda muredele..Khmm, jah, see ajab ju asja veel hullemaks. Seega peaks lihtsalt vooluga kaasa minema.

0 kommentaari:

 

Reach for the stars... As high you can go! Template by Ipietoon Cute Blog Design

Blogger Templates